Ai. Armastama, lembima, meele järele olema, meeldima, andma, kallis
Armastada on loomulik. Armastuse erinevaid vorme mõista on tarkus.
Armastus on tõenäolselt kõige tugevam inimetunne. See on ka kõige liialdatum ning kõige enam kuritarvitatud.
Meil on vaja lasta armastusel olla niisama lihtne, nagu näitab sõna ai. See on sama lihtne kui meie südame tuksed. See on sama kergesti väljendatav kui embus.
Paljud inimesed tahavad armastusse sekkuda. Askeedid tahavad seda eitada. Perverdid tahavad seda moonutada. Kuningad nõuavad sellele riigitruudust. Kaupmehed tahavad seda müüa. Luuletajad soovivad sellelt inspiratsiooni. Me ei vaja midagi niisugust selleks, et me süda saaks lüüa või selleks, et sirutada välja käsi.
Enamus inimesi nõustuks, et armastus on neile oluline. Samas on see kogu tähelepanu haarav lummus paljudes eludes ka üks kõige suurem meelehärmi tekitaja. Inimesed kannatavad pettumuse tõttu ning arvavad siis, et see on armastuse süü. See ei ole nii. Pettumused tulevad sellest, et asjad ei ole täiuslikud, et asjad ei klapi. Seda juhtub. Raske on asju saada klappima isegi teatud aja vältel. Kuid sellel ei ole midagi pistmist armastusega. Armastus üritab alati ja kogu hingest asju omavahel klappima saada. Selline on tema olemus. Kui sa armastad, siis jätkad sa selles püüdluses, isegi kui see teinekord peaks tähendama sinupoolset ohverdust. Sellega on kõik korras. Haiget saamine, haavad ja valu kuuluvad elu juurde. Keegi ei ole sellest vaba. Kuid see ei anna põhjust mitte armastada. Kannatus kaasneb eluga, kuid armastus on elu kinnituseks.
Armastus algab endast ja see ei ole egoism, vaid eluterve enesesse suhtumine. Kuidas saaks teised inimesed meid armastada või miks nad üldse peaksid, kui sa ei suuda ise ennast armastada.
Inimene on nagu nõu, mille ta peab esmalt ise armastusega täitma ja kui see hakkab üle ajama, siis naudib seda kogu maailm.
Armastus on olemise vorm, mitte tegevus. Olen kuulnud inimesi ütlemas, et nad küll ei jõua kogu maailma armastada. Miks? Seepärast, et arvatakse armastust olevat tegevus ja siis tõesti ei pruugi energiat jätkuda kõigile suundadele. Alles siis, kui armastus saab meie olekuks, ei ole enam ponnistusi vaja ja armastust jagub kõigile suundadele. See lihtsalt lähtub meist.
Armastus pööritab maailma!
Janno







