UUS MAAILM. Eckhart Tolle
Reklaamiäris töötavad inimesed teavad väga hästi, et ebavajalike asjade müümiseks tuleb inimesi veenda, et asjad annavad midagi juurde sellele, kuidas inimesed ennast näevad või kuidas teised neid näevad. Teisisõnu, asjad lisavad nagu midagi inimese enesetähendusele. Näiteks võib väita, et seda toodet kasutades eristud sa massist, vihjates, et siis oled sa rohkem sina ise. Või luuakse su peas seos toote või mõne mõne kuulsa inimesega või noorusliku ja võluva või pealtnäha õnneliku inimesega. Sel eesmärgil töötavad hästi isegi vanade või surnud kuulsuste pildid nende hiilgeaegadest. Sõnades väljendamata eeldus on, et toodet ostes muutud sa mingi maagilise ülevõtmistrikiga kuulsuste sarnaseks, õigupoolest küll nende pealispinna sarnaseks. Nii ei osta sa paljudel juhtudel toodet, vaid “identiteedi edendajat”.
Disainerite kaubamärgid kujutavad peamiselt kollektiivset identiteeti, millega sa ostes ühined. Need on kallid ja seega “eksklusiivsed”. Kui igaüks võiks neid osta, kaotaksid nad oma psühholoogilise väärtuse ning alles jääks vaid materiaalne väärtus, mis ulatub tõenäoliselt vaid murdosani makstud summast.
Milliste asjadega samastutakse, on inimeseti erinev, see sõltub nende east, sissetulekust, sotsiaalsest klassist, moest, ümbritsevast kultuurist ja nii edasi. Millega samastutakse, sõltub sisust, samas alateadlik sund samastuda on seotud struktuuriga. See on egokeskse mõttemeele üks peamisi toimimisviise.
Paradoksaalsel moel hoiab niinimetatud tarbimisühiskonda üleval just tõsiasi, et enda leidmine asjade kaudu ei toimi. Ego rahulolu on lühiajaline ja nii jätkad sa üha enam otsimist, ostmist ja tarbimist.
Selles füüsilises dimensioonis, kus meie väline mina elab, on asjad loomulikult vajalik ja vältimatu elu osa. Vajame elukohta, riideid, mööblit, tööriistu, liiklusvahendeid. Samuti võib meie elus olla asju, mida väärtustame nende ilu või mõne omaduse tõttu. Peame asjade maailma austama, mitte põlgama.
Asjadese ei saa aga austusega suhtuda, kui kasutada neid eneseedendamise vahendina, püüda nende abil end leida. Ego täpselt just seda teebki. Ego samastumine asjadega kutsub esile sõltuvuse, asjade paine, mis omakorda tekitabki meie tarbimisühiskonna ja majandusstruktuurid, kus ainsaks edasimineku mõõdupuuks on rohkem. Kontrollimatu püüd aina enama poole – lõputu kasvu poole – on väärtalitlus ja haigus. Sama väärtalitlust näeme vähirakkude puhul, kelle ainsaks eesmärgiks on paljuneda. Nad ei saa aru, et toovad kaasa iseenda huku ja hävitavad organismi, mille osaks nad on. Mõned majandusteadlased on kasvu mõttest nii haaratud, et ei suuda sellest sõnast loobuda, viidates majanduslangusele kui “negatiivsele kasvule”.
Suurema osa paljude inimeste elust võtab enda alla sundhõivatus asjadega, mistõttu ongi asjade vohamine üks meie aja hädadest. Kui sa enam ei tunne elu, mis sa ise oled, püüad oma elu tõenäoliselt asjadega täita.
Soovitan vaimse harjutusena uurida enesevaatluse teel oma suhet asjade maailmaga, eriti “minu” asjadega. Tuleb olla tähelepanelik ja aus, et näiteks mõista, kas väärtustan ennast seotuse pärast omatavate asjadega. Kas leidub asju, mis põhjustavad mingi pea hoomamatu tähtsus- või üleolekutunde? Kas tunned end nende puudumise tõttu alaväärsena, sest teistel on rohkem? Kas mainid möödaminnes asju, mis sul on, või uhkeldad nendega, et teiste silmis oma väärtust tõsta ja seeläbi ka enda silmis kerkida? Kas tunned vimma või viha või näid endale väiksemana, kui kellelgi on rohkem kui sinul või kui kaotad mõne väärtusliku asja.
Tasub ka hakata arutlema, mida mul üldse on vaja, kui palju, millise hinnaga jne.
Üllatusena tõded, et vajad palju vähem kui eeldasid ja seega sõltud asjadest järjest vähem ning hakkad teadlikuks saama oma tegeliskust minast.
