Lei. Kõu, müristamine, äike.
Selle sõna puhul on võetud sümbol, mis tähendab kogunemist/kuhjumist ja seda mitmekordsena, andes märku tohutult võimsast kokkukuhjumisest. Kõuekärgatus tekib, kui pilvedesse kammitsetud energiad äkitselt mürinal valla pääsevad.
Äikesekärgatus teeb meid pisikeseks.
On sul kahtlusi ses osas, kes siin maailmas kõrgeim on ja vägevaim? Kindlasti mitte inimesed. Loodus on vägevam, palju vägevam. Isegi kõige julgem, kõige rikkam ja kõige nutikam tegelane on hirmust kössis, kui äike õues mölab, kui maa vappub ja pinnas minema uhutakse, kui puud piksenooltes pilpaiks kistakse ja kohutavas kuumuses põlema lahvatavad ning tundub, et taevas tükkideks rebeneb.
Hea on olla vapper ja alandlik. Keegi pole veel iial suutnud pikset trotsida. Keegi pole kunagi suutnud äikest oma huvides ära kasutada ega tulihobusele päitseid pähe ajada. Äike on vaba ja võimas. Vastupandamatult võimas. Tõepoolest, inimesed poevad peitu, kuniks ta möödub. Keegi ei lähe välja enne , kui ilm on taas rahunenud. See rõhutab veel kord ta vägevust.
Seepärast õpetasid muistsed, et tohutu jõuga silmitsi seistes ei peaks me sellele vastu hakkama. Ka siis, kui toimimiseks on antud tegevusvabadus, tuleks jääda ettevaatlikuks.
