Raamatud

Postitatud 2. aug 2012

Ce. Raamat, üksteise otsa lükitud bambuselipid.

See pilt kujutab ridamisi nööriga kokku seotud bambuseribasid – raamatutüüpi, mida kasutati paljude aastasadade vältel enne kõidetud raamatuid.

Raamatute tundmine on osa Tao täielikust valdamisest.

Ükskord pärast maavärinat avanes taas koobas, mis pikkade sajandite jooksul oli  peitunud kivirahnude ja viinapuuväätide taha. Koobast uurides leiti sealt luukere. See oli riietatud ammuilma moest läinud rõivaisse. Seintel olid sõnad ja joonsed. Ammuse inimese käehaardes oli raamat. Kui muistsed selle avasid, märkasid nad, et kõik sõnad olid kirjutatud käsitsi. Kalligraafia oli jõuline ja selge, nõnda jõuline, et autori paksu tindiga pintslitõmbes võis seniajani tajuda pilbitsevat elujõudu. Hardalt lugesid nad leitud raamatut – Taole pühendatud elu kokkuvõtet – ja tundsid pisarateni ulatuvat tundeliigutust nende sügavamõttelist sõnade kohal.

Sellest pühast raamatust saadud teadmised andsid muistsetele uue, värskendava nägemuse Taost. Iseäranis väärtuslik oli aga tolle inimese tagasivaade tervele oma elule. Muistsed leidsid raamtu abil asjadele uue vaatenurga ja see erines tunduvalt sel ajal levinud mõttelaadist.

Hiina Esimene Keiser Qin teadis hästi, kui tähtsad on raamatud. Riigis ülemvõimu saavutamiseks lasi ta raamatud põletada ja õpetlasi elusalt matta. Iga vägivaldne valitseja on sellest ajast saadik teadnud, et kontroll teadmiste üle tähendab kontrolli rahva üle. Kuid selline teguviis ei toonud kasu esimesele keisrile ega too iial kasu mistahes despoodile. Raamatud, mida võib ära peita, mille avamiseks pole vaja keerulist tehnoloogiat ja mis ei ole virtuaalsed, vaid tõelised raamatud, on ja jäävad. Inimesed, kes neid kasutavad, ei loobu neist kergekäeliselt.

See on ka põhjus, miks isegi tänapäeval on raamatud nõnda au sees. Raamatud võimaldavad inimstel mõelda iseendast, võimaldavad juurdepääsu unustatud või antud ajal põlu alla sattunud teadmistele. Raamatud lasevad teadmistel rännata aegade taha ning ületada vahemaid, mida ükski inimene oma eluajal ei suuda. Ja mis kõige tähtsam, raamatud kannustavad meid olema truu mitte valitsejatele, vaid iseenda õppimisvajadusele. Ja see ongi Tao puhul määrav.

Postitatud teemas Feng shui | Sildid , , , , | Kommenteeri

NÕUDED SISE- JA VÄLISRUUMILE

Postitatud 31. juuli 2012

Mõni aasta tagasi pidasin ühe feng shui alase loengu sisekujunduse kaupluste töötajatele. Üks loengul osaleja avaldas arvamust, et feng shui põhireeglite juures räägin ma pigem sisekujunduse reeglitest. Loomulikult ei välista üks teist ja kõik on ju pärit ühtsest teadmisest, muidugi teatavate erinevustega. Kuid kumb oli ikka varem – kas välisruum või siseruum? Feng shui välisruumi teadmisi hakati kirja panema 4000–3000 aastat eKr. Feng shuid kui energiaõpetust peetakse aga veelgi vanemaks, erinevate allikate põhjal 5000–10 000 aasta vanuseks tarkuseks. Siseruumi jõudsid feng shui teadmised aga alles umbes 2500 aastat tagasi, seega aastal 500 eKr.

Reeglid välis- ja siseruumile on aga oma olemuselt sarnased. Esiteks peab meie kodu vastama inimeste (pere, leibkonna) vajadustele, suurusele, teiseks olema yin-yang tasakaalus (nii naine kui mees tunnevad ennast siin hästi), kolmandaks peavad ruumid olema defineeritud oma funktsiooni järgi (köögis tehakse süüa, elutoas suheldakse, magamistoas magatakse jne), neljandaks rahuldama kodu elanike turvatunde vajaduse ja võimaluse kontrollida informatsiooni liikumist ruumis (mina olen oma ruumi, oma kodu kuningas) ja viiendaks vastama elanikke toetavale viie elemendi ringile ehk Maa, Metalli, Vee, Puu ja Tule stiihiale.

VÄLISUKS

Hoone välisuks näitab seda, kuidas me esitleme end välismaailmale, kuid samas iseloomustab ka meie sisemist mina. Meie kodumaja (eramu, korterelamu) ümbrus peab olema meeldiv, maja fassaad terve ja kodu või hoone välisuks peab maja fassaadist millegagi eristuma.

Hoone ette tänava poole jääb nn eesaed. Ka vanad eestlased eristasid muust koduaiast väikese eesaia ja kasutasid selleks tavaliselt madalat aeda. Kui eesaiale ei pöörata piisavalt tähelepanu, tekib välisukse ette „tropp”. Korruselamutes on see eriti aktuaalne, sest keegi ei tunne end olevat kohustatud korrastama hoone ümbrust. Tulemuseks on prahihunnikud trepikoja kõrval: vana mööbel, kuivanud oksad, isegi olmepraht. Trepikoja ees olevad prügikastid tõmbavad kogu tähelepanu endale, sellepärast on soovitatav need välisuksest eemale viia või siis peita kas põõsaste või spetsiaalse aiaga. Samasugune efekt on ka hoone fassaadist ettepoole ehitatud garaažil, energia tähelepanu on suunatud sellele. Hästi elab auto, kuid kannatavad kodu elanikud.

Mõni aeg tagasi sõitsin välismaalt tulnud härraga mööda Eestimaad. Me ju ikka näitame oma elu, kodu, linna, riigi paremaid külgi ja päris nurga taha võõrast ei vii. Minu üllatuseks oli tema kommentaar napp: „Jah, teil elavad siin hästi autod, kuid kahjuks mitte inimesed.” Nüüd kriitilisema pilguga koduaedu vaadates märkasin ma tõepoolest, et meie kodudes on autogaraažid trüginud enamasti liiga esiplaanile. Eesti talumees ja ka misahärra paigutasid ratastemaja ja riistakuuri ikka tee äärde, mitte õue, värava ning aiatee suhtes esiplaanile.

Viis aastat tagasi kostitasin üht Uuralitest pärit vene perekonda. Loomulikult näitasin neile Tallinna ja lähiümbrust. Uhkeldasin meie uuselamurajoonidega. Nad olid vaimustuses merest ja puudesse uppunud linnast. Uurisid, mis seened ja marjad meie parkides kasvavad ja kas siin ka hunte liigub. Eelviimasel päeval küsis naine: „Miks te, eestlased, oma ilusates aedades õitsvaid lilli ei armasta?” Olin jahmunud. Nüüd vaatasin koduaedu teistsuguse pilguga ja tõepoolest, enamikku aedu katab üksikute puude ja põõsastega ühtlane muruvaip. Selleks et ennast tundma õppida, tasub aeg-ajalt külalisi kutsuda.

Tee, mis viib väravast välisukseni, peab olema rahulik, looklev, kaarjas, kindlasti mitte sirge. Sama reegel kehtib ka meie kodutee suhtes bussipeatusest korterelamu trepikoja ukse juurde. Ideaalis peab maja ette jääma piisavalt avarust, kuid tihti muutuvad majaesised platsid autoparklateks. Nii kaob ära erinevus kodu ja töökoha vahel. Liiga tihedalt autosid täis majaümbrus takistab energia vaba liikumist. Liigselt autostunud majaesine muudab meie kodutee ebaturvaliseks, kunagi ei tea, kust ilmub kihutav auto.

Maja paraaduks peab olema ilus, puhas ja kutsuv.

Ukse kõrvale võib teha peenrad või lilleaia, samas ei tohi lillepõõsad liiga suured olla, nii et varjaksid ukse. Liiga täis, kinnine ukseümbrus tekitab inimeses ebaturvalisuse tunde. Kontrollige, kas välisukse fonosüsteem toimib ja kas uksekell ikka töötab. Korras ja korrastatud ukseümbrus tekitab sbraliku ja kutsuva õhkkonna.

See, mida me näeme majast väljudes või majja sisenemisel, mõjutab meie igapäevast tegemist, meeleolu ning tervist. Suured objektid, mis on otse välisukse vastas (telefonipost, suur puu), mõjuvad inimesele ähvardavalt. Ka liiga kõrge läbipaistmatu aed, mis tõkestab majast väljudes meie vaadet, tekitab meis surutust ja isegi hirmu ning eraldatust muust maailmast.

Mõned soovitused välisukseesise ala tasakaalustamiseks.

  • Kui puu (elektripost, sammas) takistab energia jõudmist välisukseni, siis asetage ukse välisküljele peegeldav objekt (peegel, vitraažklaas) või kasutage suurt metalset, soovitatavalt ümmargust käepidet. Helkivaks objektiks uksel sobib ka ukse sisse ehitatud väike aken.

  • Kui maja välisukseni viiv tee on sirge, siis tasub energia kiiret liikumist takistada nii, et asetate tee äärde kive või taimi (soovitatavalt ebaühtlase kõrgusega õitsvaid taimi).
  • Kui tee on maja välisukse suunas kitsenev, siis on hea, kui välisukse ees on vähemalt paariastmeline trepp (soovitatavalt kaarjas). Kui treppi ei ole, siis tasub lillevaaside abil kitsast teeotsa laiendada, et tee oleks võrdse laiusega kogu teekonna vältel.

• Kui tee on maja välisukse suunas laienev, siis jookseb energia teie kodust ära. Seega tuleb seda takistada sarnaselt eelmise variandiga. Tee olgu ühtlase laiusega, kuid võib teekonna vältel loogelda. Appi võib võtta lillevaasid, madalad aiavalgustid jne.

• Kui lai peab olema jalakäijale mõeldud tee? Tee peab olema nii lai, nagu võtab ruumi inimene, kes kannab kahte suurt kotti (umbes 1,8 inimese laiust).

JÄRGNEB

EESTI OMA FENG SHUI. Siret Seeder (2008)

 

 

Postitatud teemas Feng shui | Kommenteeri

Taishan 2012

Postitatud 30. juuli 2012

Juba viiendat korda Taishanil. Iga kord on erinev, aga alati on tippu jõudes hea tunne. See on nagu palverännak, kulged omas tempos, omade mõtetega.

Hiinlased on alati mägede tippudesse tikkunud. Teadmised liiguvad ju vertikaalis ülevalt alla. Nii on nad ka sajandeid oma hieroglüüfe kirjutanud.

Hiinlased on arvanud, et on viisakas minna jumalatele poolele teele vastu. Lähed tunde mäkke, jõuad üles, saad targemaks. Alla tulles oled teine inimene. Oluliseks on ka peetud, et kui said mäkke tõustes targemaks, siis alla tulles jaga seda teistega.

Järgmine aasta läheme jälle!

Postitatud teemas Feng shui | Sildid , , , , , | Kommenteeri

Sõber

Postitatud 28. juuli 2012

You. Sõber.

See sõna näitab kahte inimest tegutsemas ühes ja samas suunas.

Sõprust ei saa olla ilma vastastikuse usalduseta.

 

Lähedust ei saa olla ilma sõpradevahelise usalduseta. Kui see usaldus kord rajatud on, saavad sõbrad asju üheskoos korda saata. Niisiis, sõpru tähistav sõna näitab kahte inimest tegusemas õhise eesmärgi suunas.

Öeldakse, et sõprusel on kolm tasandit. Esimene on vastastikkuse kasulikkuse tasand. Teisel tasandil toimub jagamine. Kolmas, mida peetakse kõige sügavamaks, on see, kus me lubame sõpradel end arvustada. Varjatud tagamõtted ükskõik, millises neist tasanditest hävitavad inimestevahelise usalduse kiiresti ja selliseid suhteid ei saa me nimetada tõeliseks sõpruseks. Tõelise sõbraga koos olles tunneme ta kohe ära, sest saame olla avali ja usaldavad. Selline avatus on sõprus.

Küünilised inimesed arvavad, et kuna oma särk on ihule kõige lähemal, siis peaksime me kõigepealt ikka enesest hoolima. See võib küll pinnapealselt hea paista, kuid lõpptulemusena kurnab ja vaesestab meid. Kui meil ei ole sõpru, kellega koos jagada nii häid kui ka halbu aegu, ei õpi me iial tundma isetust. Ning mitte tunda sõpruse isetut usaldust tähendab kaotada võimaluse mõista omaenese parimaid omadusi.

Postitatud teemas Feng shui | Sildid , , , , , | Kommenteeri

KODU – KAITSTUD TURVALINE PESA

Postitatud 23. juuli 2012

Teises peatükis on kirjeldatud energia kolme liiki, need on füüsiline ehk materiaalne, psüühiline ehk meeleline ja spirituaalne ehk vaimne energia. Kodutunne tekib nende kolme energia põimumisel, kui üks neist puudub, pole kodutunne täiuslik. Tänapäeval, mil inimesed vahetavad tihti elukohti, jääb energeetiline side koduga nõrgaks ja me ei oska ise enam kolme tasakaalustatud energia abil oma kodu luua. Oma mälestuste järgi aga avastame, et kõige enam on meile muljet avaldanud lapsepõlvekodu. See on aeg, mil oleme kõige enam seotud oma vanemate, õdede-vendade ja koduga, sellepärast on meil tihti eriti hea mälestus just lapsepõlvekodust. Seda kirjeldama hakates aga avastame, et see ei vasta üldse meie praegustele materiaalsetele ja meelelistele tõekspidamistele, kuid sellegipoolest on ta meile nii armas. Lapsele ei olnud tähtsad kõige moodsam kodutehnika ega firmamärki kandvad tekstiilid kodus, küll aga turvaline tunne, oma nurga olemasolu, tuttavate helide, lõhnade, värvide olemasolu ja armsate inimeste lähedus. Nii nagu Gunnar Aarma on öelnud, moodustab 30% meie heaolust materiaalne ja meeleline ning 70% mõtlemine ja tunnetamine. Mis on siis need kolm energiatasandit meie kodus?

Esiteks füüsiliselt (materiaalselt) loodud hoone, maja, korter, tuba. Hoone on füüsiliselt ehitatud ja siis on materiaalselt ostetud vahendid – see on füüsiliselt katsutav ja reaalselt olemas. Kodu määrab ära ka piirid, kust algab turvaline tsoon, sest üle meie koduläve astub vaid see inimene, keda me lubame oma maailma siseneda. Kui me kodule läheneme ja märkame kodumaja eemalt, siis tekib meis äratundmisrõõm ja jalad hakkavad ka kõige väsinumal teekäijal iseenesest kiiremini liikuma. Alles turvatsooni sisenedes tajume rahu, kindlust ja kaitstust.

Teiseks on kodu isikustatud ja meeleliselt tajutav hoone. Oluline ei ole mitte kodu füüsiline uks, vaid uks, mis võtab meid vastu ja samas kaitseb teiste eest. Seetõttu ei näe inimesed oma kodule lähenedes tihti mitte oma maja esteetilist välimust, vaid nad tunnetavad emotsionaalset sidet oma koduga. (Kaljo Põllu, „Hiiumaa rahvapärane ehituskunst”, 2004.)

Siit on tulnud ka soov öelda majja (korterisse) sisenedes kodule tere! Kodu on energeetiline olemus nagu inimene ise. Kodu hea energia on valminud inimese enda loomingu tulemusena. Kodu kaitseb meid naabri pilgu eest, ebaõnnestunud esinemise eest, halva ütlemise eest ühistranspordis. Kodu ei ütle meile kunagi halvasti, vaid ta toetab meid meie tegemistest. Seega on tegemist pesaga, mis meid kaitseb ja mida ise tahame kaitsta võõraste eest. Tajudes kodu suurt tuge, julgeme me aga ka siit soovi korral lahkuda, sest kodu ootab meid kindlasti ära.

Kolmandaks on igaühel oma mõttes energeetiline (vaimne) side kodu kui kohaga. Miks ütleb inimene tihti, et ma olen nõmmekas (Nõmmelt pärit) või et ma olen harjukas (Harjumaalt pärit) või et ma olen maakas (maainimene). Me seome ennast mingi kohaga laiemalt ja samastume seal elavate inimeste ja koha eripäraga (isegi geograafilise eripäraga). „Ma olen kuplite laps” – Võrumaalt pärit. „Ma olen rannakivide laps” – rannakülast pärit. Sellepärast soovime tagasi pöörduda oma lapsepõlvekoju või kuplite peale või mere äärde – sinna, kuhu me kuulume, sinna, kuhu meid tõmbab. Seal tunneme end kaitstuna, turvaliselt, meid toetab mets ja maa ning me laeme ennast seal energeetiliselt.

Mis seob neid kolme energeetikat? Kindlasti inimene ise, lähedus millegagi või kellegagi, ümbritsevast arusaamine, üksteisemõistmine nii keeleliselt kui ka semantiliselt. Seetõttu püsivad koos ka külad, külade energeetika, maakondade energeetika, Eestimaa energeetika.

Elan juba aastakümneid kivilinnas Tallinnas, kuid tunnen siiski, et energeetiliselt ei kuulu ma siia, vaid maale rannakülla vanaema juurde, kus möödusid minu esimesed viis eluaastat. Mõnel aastal jõuan maale peaaegu igal nädalal, mõnel aastal kord kuus, kuid muutumatuna on säilinud tunne, mis valdab mind siis, kui näen koduküla silti. Mind valdab tunne, et olen kodus. Vajutan auto gaasipedaali ja keeran külatänavale. Eemalt hakkab paistma mäenukk, kus vanaema talu asub. Oluline ei ole minu jaoks see, kuidas talu välja näeb, vaid oluline on tunne, mis valdab mind talule lähenedes ja talus olles. Iga nurk on siin nii oma. Kui väravalukk mu selja taga klõpsatab, tean, et olen lõplikult kodus (linnas tajun sellist turvalisuse astet alles siis, kui olen välisukse enda taga lukustanud). Selline turvaline tunne jätkub ka kodumetsa jalutama või marjule minnes. Meeltes valitseb rahulolu ja kindel tunne ning kordagi ei lipsa pähe mõte, et siin on vaja karta kas võõraid inimesi või siis metsloomi. Mõni aasta tagasi kogesin teistsugust tunnet, sest võtsin metsa marjule minnes kaasa linnakoera, kelle jaoks ei olnud kindlasti tegemist turvalise kodupaigaga. Iga krõps, heli ja lõhn ajas ta närvi, ta haukus, kord otsis, kord kartis midagi, mis omakorda ajas segadusse mind. Sellest ajast peale lähen metsa alati üksinda.

EESTI OMA FENG SHUI. Siret Seeder (2008)

Postitatud teemas Feng shui | Sildid , , , , | Kommenteeri