Üllatav on , et tihti on takistuseks muutuste teel hirm kriitika ees ja eelkõige just lähedaste suunalt.
Neljas enimlevinud vabandus – Sellest tuleb perekonnadraama!
Feng shui kursustel, mida läbi viime, olen kuulnud osalejaid ütlemas:
“Ma ei julge küll kodus öelda, et käin feng shui kursustel, sest nad võivad arvata, et olen lolliks läinud!” või “Tööl ma küll ei maini, et käin kursustel, sest nad arvavad, et olen mingi imelik!”.
Anatoli Nekrassov on öelnud, et kõige raskemalt võtavadki mõne liikme muutumist omaks suguvõsa, perekond. See ei ole teadlik pahatahtlikkus, vaid nagu alateadlik hirm teatud sootsiumi liiget “kaotada”.
“Me oleme kõik sarnased, nüüd hakkab ta muutuma ja me võime tast ilma jääda!”.
Kas suguvõsa nii just arutleb, aga kuskil sisimas selline kõne toimub.
Meie, kes me muutuma hakkame, samas alateadlikult kardamegi seda kriitikat.
Samalaadse perekonnana, suguvõsana võib toimida ka töökollektiiv, kus ammu olen töötanud. Ka nende poolt tulev võimalik kriitika hirmutab ja ei lase hakata muutuma.
Mäletan enda kogemusest, kui hakkasin Hansapangast lahkuma, et luua oma firma, kuulsin a`la selliseid ütlusi: “Kas sa üldse oma alluvate peale oled mõelnud, mis neist saab?!”, või “Selline käitumine on vastutustundetu, vahetada paljulubav karjäär mingi feng shui vastu?”.
Mis on ohud, kui jätkan enda õigustamist sellise vabandusega?
“Ma tahaks küll muutuda, aga see tapaks mu vanemad, ” või “Mind heidetakse perekonnast välja, kui ma seda teen! See on liiga kallis hind!”
Hiljuti oli mul vestlus naisega, kes rääkis, et ta mees joob ja on vägivaldne. Ta tunnistas ka, et pole oma tänase eluga rahul, aga kui küsisin, et kas ta on valmis midagi ette võtma, oli esimene vastus:” Mis mehest saab, kui ma ta maha jätan, äkki joob ta ennast hoopis põhja?”.
Oht on selles, et kui jätkan sellise vabanduse esitamist, ei saa ma kunagi teadlikuks sellest, kes ma tegelikult olen, mida suudan ja mida väärin.
Kõige tähtsam on see, et leida julgus enda valitud teele asuda, kannatades välja kõik kivid ja nooled, mis võivad teid tabada, kui järgite oma sisemist teadmist, mitte perekonna arvamust.
Te ei kuulu oma perekonnale. Te ei ole oma laste omanik ega oma vanemate omand. Te pole kohustatud täitma sugulaste poolt dikteeritud soove ega saatust. Te peate teadvustama, et olete siin selleks, et luua oma muusikat ja te ei pea surema muusikat vaikides kaasa viies. Loomulikult võite niiviisi vältida peredraamat, kuid samas võib see olla lihtsalt teie vabandus, miks te ei käi omaenda teed. Olen kogenud, et mulle saab perekonna poolt osaks rohkem austust kui etteheiteid iga kord, kui toimin nii, nagu tahan.
Niisiis kadugu kõik järgnevad vabandused: “Ma ei vanematele või vanavanematele pettumust valmistada. Miks mina pean olema ainuke, kes tõstab mässu ja tahab linnast ära kolida? Või uuele tööle minna? Või abielluda teisest usust, rahvusest või rassist inimesega (või mingi muu asi, mis põhjustab sugulaste hukkamõistu ja halvakspanu)?”.
Need on kõik mõtted, mis rajanevad hirmudel, need pärinevad noorusajast, mil need paistsid ainsa võimalusena tagada kohta “hõimus”. Ent need asjad, millega põhjendasite oma käitumist noorena, tuleb tunnistada vabanduseks täiskasvanu puhul, kes olete täna. Ärge laske hirmul perekonnadraama ees takistada teid muutmast iganenud, kasutuid ja soovimatuid mõttemustreid.
Enesearendamiseks, enesega tegelemiseks on tänasel päeval võimalusi igale maitsele. Käige kursustel, lugege raamatuid, tehke trenni!
Järmisel korral vabandus nr.5 – Ma pole seda väärt!
Janno Seeder
