Tu . Oksendama, välja sülitama, välja heitma.
Suud tähistav sõna on vasakul pool. Maad tähistav sõna paremal. Oksendatakse ja sülitatakse maha.
Oksendamises väljendub tark viivitamatus – kiire ja kindel tegustemine.
Nii ebamugav ja ebameeldiv kui oksendamine ka pole, võib see samas olla ka väga õpetlik. Tavaliselt viib okse väljapaiskumiseni mõni ettevaatamatu tegu või haigus, ning kui kord juba oleme sunnitud oksendama, siis võiksime sellest ka midagi õppida.
Oksendamise kiiruses on mingi eriline kaitsevaist. Kuidagiviisi keha teab, millal tuleb lahti lasta millestki ohtlikult ründavast ja vastikust. Kord otsusele jõudnuna ei hoia ta enam midagi tagasi. Hoolimata sellest, kas see on ühiskondlikult vastuvõetav või tark tegu, või õige aeg selle toimetamiseks, okse tuleb. See ei hooli sugugi, kas me üritame seda kõigest jõust tagasi hoida või mitte.
Nendes iivelduskrampides (olenemata sellest, mis need esile kutsub) on kõik muud mured murtud. See ei hooli, millist tööd sul parasjagu teha tuleb või kus sa oled. Võib-olla sa isegi ei kuule, mida keegi sulle hetkel ütleb. See sarnaneb täielikule keskendumisvõimele.
Ning kui oksendus tuleb, siis toimub see võimsalt. See on jõuline ja täielik. Oksendamine võib olla sedavõrd äge, et jätab kõhu mitmeks päevaks valusaks. Jällegi täielik keskendumine. Täiuslik toimimine, kus miski ei jää tegemata. Ah – kas ei tunne me end hoopis paremini pärast kogu selle kupatuse välja paiskamist.
Lausa jahmatav, kui palju aastaid me leplikult talume halbu suhteid, kohutavaid töökohti ja rumalaid ühiskondlikke kohustusi, ja seda kõike seetõttu, et me mõtleme, et nii peab. Hämmastav, kuidas me suitsetame, joome ja sööme halba toitu ning praeme end päikese käes, kuigi teame, et see on kahjulik, me teeme seda ikka ja jälle. Kas teeme me seda äkki sellepärast, et ei lase oma sisemisel teadmisel võimust võtta? Ja kui laseksime, ei salliks me seda, mis meie jaoks halb, mitte üht hetkegi enam. Peaksime seda võtma kui väljakutset ja võimalust. Kui teame, et halvad asjad on tulnud meie ellu, peaksime nad jõuliselt välja heitma nii kiiresti, kui vähegi saame. Ilma igasuguse kahtluseta tunneme end siis palju kergemalt ja vabamana.
Feng shui on hiina meditsiini üks haru. See väide tundus esma kokkupuutel lausa kohatu, sest meie arusaam meditsiinist on tihti selline, et ma võin endaga käituda nii halvasti kui võimalik, aga kui ma haigeks jään, siis nad peavad mind ravima, minu peal makstakse ju makse. Kuskilt ei paista välja, et ma peaksin oma tervisesse ka ise panustama.
Hiina nägime hordide viisi väga heas toonuses pensioniealisi inimesi. Kui nende käest küsisime, et mis on nende edu saladus, siis vastuseks kuulsime: “Me kasutame igapäeva elus hiina meditsiini”. See ei tähenda, et nad päevast päeva söövad ravimeid, vaid nad jälgivad, mida nad söövad, mida joovad, on kehaliselt aktiivsed (linnapargid on võimlevaid pensionäre täis), jälgivad, millised on nende mõtted ja meeleolu.
Nad hoiavad oma elust eemale kõik negatiivse ja kahjustava, või siis väljutavad selle võimalikult kiiresti.
Ilusat päeva
Janno Seeder
Videoloengud kliki ( siin )
