(Katkend raamatust“Teadmiste ja töö iseendaga feng shui“ 2013)
2009.aastal alustasime reise Hiina. Hiina võlus meid kohe oma mitmekülgsusega, rahutoova keskmaa filosoofiaga ja alati naeratavate inimestega. Läksime Hiina otsime eelkõige feng shui ja taoismiga seonduvaid tarkusi, kuid saime palju rohkem kui loota oskasime. Kui suurlinnades liikudes ja inimestega suheldes näib esmapilgul, et suured teadmised on kadunud, siis mõned sammud miljonilinnadest väljas algas tõeline hiinapärane elu, mida saadavad esivanemate tarkused ja kogemused. Lugedes erinevaid materjale hiina ajaloo ja taoismi kohta, jäi meile silma — viis püha mäge. Muistsed hiinlased uskusid, et mägedes on miski ja seda kutsuti mäe vaimuks. Arvati, et mägedes on ühendatud elavate ja surnute maailm ning mäe vaim on see, kes juhendab meid meie Tee (Tao) juurde, annab teavet meie enda kohta, puhastab arusaamad. Mäe tipus istudes tajume kõiksuse suurust ja võime kuulda Tao sosinaid, kui me seda tõepoolest kuulata soovime.
Taoismi, feng shui ja hiina meditsiini üks põhiprintsiipe on viis siithiat: Maa, Metall, Vesi, Puu ja Tuli. Igale elemendile vastab oma püha mägi, mis asuvad erinevates Hiina osades. Võtsime Hiina kaardi välja, kaardistasime pühad mäed ja panime paika reisimarsruudi ning 2011. aasta mais toimus meie esimene reis viiele pühale maale, kogukilometraažiga 5000 km.
Need viis püha mäge on põhjas asuv Heng Shan Bei, läänes paiknev Hua Shan, riigi südames Shaolini läheduses asuv Song Shan, idas kõrguv Tai Shan ja riigi lõunaosas Heng Shan Nan. Iga mägi kannab endas ühe elemendi energiat ja igal mäel on mitu tegutsevat taoistlikku templit. Põhjas asuv Heng Shan Bei kannab Vee elemendi stiihiat (tinglik ilmakaar põhi), lõunas asuv Heng Shan Nan kannab endas Tule elemendi stiihiat (tinglik ilmakaar lõuna), läänes asuv Hua Shan kannab endas Metalli elemendi stiihiat (tinglik ilmkaar lääs), idas asuv Tai Shan kannab endas Puu elemendi stiihiat (tinglik ilmkaar ida) ja maa keskosas asuv Song Shan kannab endas Maa elemendi stiihiat (maailma keskpunkt). Neid mägesid peetakse eriliseks veel sellepärast, et nad kõik on kaetud rohetavate metsadega — Hiina mõistes tähendab see, et need mäed on küllusesarve energiast kastetud ja toovad õnne.
Heng Shan Bei
Vee elemendi mägi asub Mongoolia kiltmaa äärealadel väikelinna Datong lähistel. Rännak mäe jalamile oli täis kontraste, sest piirkond on riigi kuulsamaid ja edukamaid tööstuspiirkondi — nii suuri teid ja niipalju veokeid polnud me elus näinud. Kus siis rahu toov mägi siin selles müras peituda võiks? Kuid pärast inimtühje ja tolmuseid teid, jõudsime rohelisse oaasi, mis oli väga-väga meie Eestimaa moodi. Esmakordselt nägime Hiinas mände, kadakaid ja õitsvaid sireleid, tõepoolest käes oli ju sirelite õitsemise aeg. Kuid siin on veel midagi. Eemalt vaadates oli mäe nõlv kaetud roosa vaibaga, sest õitsesid meie jaoks eksootilised datlid, kadakate ja mändide vahel. Meie vastuvõtt mäe poolt vastas tema elemendile. Mäe vaim, kes valitseb kõikide veekogude üle, andis meile taevast kastet. Viimasele liitus iilidena kohisev tuul, mis tekitas tunde, et kohe-kohe oleme suure tormi meeltevallas. Pakkisime endid vihmakeepidesse ja teekond mäkke võis alata. Tõus põhja toimus treppe mööda ja kuigi esmapilgul lihtsana tundunud jalutuskäik mäkke, muutus üsna pea ühtlaseks sisemonoloogiks: kas lähen veel, kas jõuan, kas tahan, kas vajan, kas jaksan jne. Kergendust ja motivatsiooni teekonnal jagasid külalislahked ja õnnistust jagavad taoistlikud templid. Üles oleks võinud sõita ka gondliga, kuid nagu hiinlased ütlevad: tähtis pole üleval olla, vaid teekond sinna. See, mida me tunneme, näeme, kuuleme iseenda ja maailma kohta sel teel, on oluline. Mäkketõus ei ole võitlus — kuigi see meile nii näib. Mäkketõus on meditatsioon, sisemonoloog iseendaga ja kui me selle ära tunneme, siis tahame seda veel ja veel. Kakssada trepiastet üles ja me oleme palju targem. Me õpime tundma oma sisemisi ressursse, me saame iseendaga sõbraks — see ongi eneseotsingu ja eneseavastamise rõõm. Ütleme tihti, et lähme kõrgemale, siis avaneb sealt meile ilus vaade kaugusesse. Hiinlane ütleb, et kui lähme kõrgemale, siis näeme sügavamale enda sisse. Põhja mäel kohtusime tõelise mäe vaimuga — taoistliku mungaga, kel oli igaühe jaoks soov, õnnistus kaasa anda. Sellisest lahkusest, heasoovlikkusest osa saada oli meie selle mäkketõusu suurim positiivne kogemus. Ei näinud me pärast enam vihma ega tormi, ei tundnud külmetavaid jalgu ja käsi. Me kõik kaitsesime on peopesa, kuhu munk oli oma õnnistuse kirjutanud. See õrnus, headus ja rõõm nakatas meidki.
Hua Shan
Teine püha mägi on viiest mäest kõige suursugusem — Hua Shan, tõlkes lillemägi. Linnulennult näib see mägi kui viie kroonlehega lilleõis, kus igale kroonlehele vastab üks ilmakaartest. Tänaseks oleme tõusnud põhja, lõuna, ida kroonlehe tippu ja jalutanud lillesüdames keskuses. Meie külastust on veel ootamas kättesaamatu ja teistest tippudest metsikum läänetipp. Sel mäel pannakse proovile matkaja julgus, vastupidavus ja valmisolek tõeliseks pingutuseks ja eneseületamiseks. Kusjuures alati võib valida enda jaoks nn sobiliku teekonna ja suhtuda eneseavastamisse pisut leebemalt. Põhja mäetipp võtab vastu kõik uudishimulikud — ta on lahke ja abivalmis pakkudes erinevaid teeradu, kergemast raskemani, oma krooni vallutamiseks. Ülejäänd tipud eeldavad julgust, et ületada kõrge, kitsas ja esmapilgul ohtlikuna näiv draakoni küür. Tõepoolest tuleb ületada kitsas ja draakoni teravat küüru imiteeriv mäehari, mis on kaetud ebaühtlase trepiga ja kus tuul tahab endaga kaasa viia. Teel olles kaob hirm, teel olles oleme 100% protsessis. Kiiret pole kuhugi, sest tunneme enda tasakaalupunkti, oma vundamenti ja juurdumisoskust, tajume oma oskuste ja vastupidavuse piire ning anname endale pause. Pausid on vajalikud selleks, et füüsiliselt taastuda, aga peamine on anda endale võimalus uus info talletada, endast läbi lasta ja kogemuseks salvestuda ning vaadata looduse, mägede kõiksuse rahu ja kuulda mäe vaimu sosinaid. Ainult pauside hetkedel on meil võimalik kuulata juhatust, mis tuleb universumi kõiksuse ja meie sisemise Mina ühenduse tulemusena. Kuid kahjuks tahame me üle pingutada. Meie jaoks on oluline füüsiline, mitte vaimne protsess. Ja kui lõpuks füüsis „kokku kukub“ ja me ilma mõteteta oleme üks kõiksusest, kuuleme oma tõelise Mina juhatust. Õppida mägedes liikuma, on suurim and iseendale. Õppida elus liikuma, edenema enda jaoks sobilikus tempos ja ikka selleks et elada oma elu, mitte teiste poolt loodud elu, et tuua oma ellu rahulolu ja rõõmu. Hua Shan tegeleb meie sisemiste hirmudega ja uskumustega. Kui olime draakoni küüru ületanud, avanesid meile kire, rõõmu ja mäe südame energiad. Huvitav on siinjuure märkida, et taoistlikke mägesid kõrgelt hindavate hiinlaste jaoks on oluline pelgalt küüru ületamine. Hiljem kroonlehe tippudesse nad enam ei lähe. Ju vist rõõmu, kirge ja heaolu elust on nad küüru ületamisega juba kogenud.
Song Shan
Shaolin nakatab meid laste loomuliku, rõõmu ja vaimustumist täis energiaga. Shaolini templi läheduses asub aga Maa stiihiat kandev mägi Song Shan. Siin tegutses Kong Fuzi, nendes mägedes ta sündis ja siin mädeges võib veel tänapäevalgi eraklikke munkasid kohata. Song Shan mäe tipus asub võimas Bodhidharma kuju. Teekonnal mäetippu möödutakse ka koopast, kus Bodhidarma olevat üheksa aastat mediteerinud. Tänapäevalgi istuvad ja mediteerivad seal eraklikud mungad. Kuigi Song Shan mägi ei ole kõrge (1400 m, üle merepinna), on sinna tõus raske ja tippu jõuavad teekonda alustanutest mitte kõik. Ebaühtlase kõrgusega ja laiusega trepid, mis on eriti ohtlikud just vihmase ilmaga. See teekond õpetas rahulikkusele ja ettevaatlikkusele. Viimaseid omadusi me kaasajal tunnustada ei soovi, kuid oma elus on need lausa ”peaauhinna” väärilised. Mäe tippu jõudnuid võtsid vastu rõõmsameelsed mungad, kes näost äravajunud “suurninadele” oma ravivõtteid pakkusid ja akupunktuurset massaaži tegid. Vastutasuks abi eest sai kas raha, viirukeid või puuvilju ohverdatud.
Song Shan on salapärane mägi — eemalt pole teda metsamassiivi alt peaaegu nähagi, kuid mäkketõus tundus lõputu kannatuste teekonnana.
Heng Shan Nan
Meie kujutluses pidi lõuna energiaga ja Tule stiihiaga seotud mägi olema kõrge, valgus- ja soojusküllane. Kuid meie üllatuseks võttis meid lõunamägi vastu aga hoopis vihmavalangutega, uduga ja kevadise jahedusega. Nüüdseks olime keskmäest liikunud rohkem kui 2000 km lõunasse ja olime jõudnud pooltroopilisse kliimavöötmesse, kus sel hetkel valitses kerge jahedus ja vihm. See mäkketõus erines teistest ainuüksi oma füüsilise pingutuse poolest. Treppe siin polnud, kuid mäkke üles viis serpentiin ja pidevas spiraalses tõusus sattus nii mõnegi matkaja tasakaalukeskus segadusse, et seda stabiliseerida tuli osa teest vähikäigus läbida. Mõni meist igatses juba harjumuspäraseks saanud trepikõndi, sest lihased said uutmoodi koormuse ja füüsiline keha hakkas valusalt tunda andma. Kõhedust tekitas ka meid ümbritsev müstiline udu ja kohati oli nägemisulatus ainult mõni meeter. Tipus ootas meid aga üllatus — suur taoistlik tempel tulejumalale. Esmakordelt saime osa taoistlikust rituaalsest protsessist, kohtusime paljude heatahtlike inimestega ja tajusime võimsaid energisambaid ja energiahoovusid. Mäe tipp lummas ja vaimustas. Me ei tundnud hetkekski, et oleksime kedagi häirinud, et meid siia ei tahetud. Keegi ei pööranud meile suuremat tähelepanu, noogutusega anti mõista: tuli siia, tähendab seda oli sulle vaja. Tule, ole koos meiega ja saa sellest osa. Templisse jõudes pudenes väike eestlaste grupp laiali ja nagu mingi sisemise tõuke ajal tulime kõik ühel ajal templist välja ja kohtusime selle ukse ees. Üles otsida sellest udust ei olnud meid lihtsalt võimalik. Tagasitee tundus lühike ja kerge — me olime sisemiselt valgustatud ja üles soojendatud — iga samm sellest teekonnast oli väärt, et kogeda võimsat tulejumala energiat.
Tai shan keisrite mägi
Pärast sadade kilomeetrite läbimist jõudsime taas Pekingi vahetusse lähedusse, vaid pealinnast 400 km kaugusel asuva Tai Shan’i mäe jalamile. Keisrite mäge on peetud viiest taoistlikust mäest ülevaimaks ja alates Hiina esimese keisri Qin Shi Huangdi (221-215 eKr) ajast on see püha mägi ronima meelitanud pea kõiki keisreid. Nad tõusid mäetippu, et saada kinnitust oma taevase mandaadi säilimisele. Ebaõnnestunud mäkketõus võis olla märguanne, et taeva soosing on kahtluse alla seatud.
Tai Shan tähendab tõlkes Rahulik Mägi ja selle kohaga on seotud palju loomismüüte. Tõepoolest võib mägedes viibimise ajal tajuda selle erilist hingust ja üleloomuliku jõu kohalolu. Viimast saab kõige paremini tunnetada just aeglasel tõusul mäkke ja tehes teekonnal piisavalt palju vahepeatusi teeäärsetesse pühamutesse.
Templeid on tee ääres ja mäe tipus 22 ning teekonda palistavad 819 kivitahvlit. Aukartustäratav!
Mäkketõus võib alata mäe jalamilt ja sel juhul tuleb alguses üles liikuda mööda serpentiini, mida mööda ka väikebussid vuravad ja mis oma kitsaste teeolude tõttu ohutu küll ei tundu. Treppidest teekonna pikkus on umbes 7000 astet, tavaliselt aga alustatakse tõusu mäe tippu siis kui suure väravani jääb 4500 astet. Palverändurid alustavad aga mäkketõusu juba hilisõhtul ja siis jõutakse ida tippu just päikesetõusu ajaks.
Mäe kõrgeim, Nefriitkeisri tipp ulatub 1545 m üle merepinna ja keisri auks on sinna püstitatud taoistlik tempel. Sellel mäel on võimalik ühendada Maa ja Taevas, sisemine ja väline maailm, yin- ja yangenergiad. Mäe jalamil avaldatakse austust Maa vaimule ja mäe tipus Taeva vaimule. Siin mäel ühinevad minevik ja tulevik, mis väljendub hetkes just siin ja praegu. Me oleme mäe tippu tõusnud ja sealt laskunud 6 korda. Iga tõus erineb teisest. Igale tõusule reageerib keha ja vaim erinevalt. Kui esimesel aastal oli soov võistelda oma füüsilise Minaga, siis teisel aastal tõusime mäkke grupi ühiseenergias. Aasta-aastalt edasi mõistame, et kõige mõnusam on mäkke tõusta üksinda, vaikuses ja avatuses. Raskest füüsilisest teekonnast on saanud mõnus eneseotsingu- ja eneseavastusreis. Üks samm kõrgemale ja saan teadlikumaks iseendast. Väike paus ja talletad uued
teadmised oma infomällu. Iga astmega kõrgemale näeme uusi perspektiive, uusi võimalusi, uusi lahendusi ja uusi teid. Loomulikult, vahepeal tuleb puhata, rahuneda, selgineda ja siis jätkata teekonda. Loobumine ei ole võimalik. Kui oled otsustanud, siis lähed lõpuni välja. Mis toimub meie peas, meie mõtetes sel teekonnal? Mis toimub meie kehas ja energeetikas sel teekonnal? Igaühe jaoks on see erinev kogemus. Kuid tänu selginemisele, tänu Tao sosinatele, võtame mäest alla tulnuna vastu uusi ja olulisi otsuseid, muudame oma harjumusi ja muudame oma uskumusi. See teekond annab uue võimaluse ja mandaadi igaühele ning kogeda tasub seda kindlasti vähemalt üks kord elus. Nii usuvad hiinlased.
Sa oled endast teadlik, sa oled täielikult kohal ja olemas, sul on teekond, mida mööda käia, mida mööda rännata. Ainult liikumises, teekonnal olles, saad sa enda piire kompida, enda tühimikke täita, vähendada, vajadusel ümber hinnata ja mis peamine teistega jagada. Alles läbi jagamise lööb õitsele tõelise Mina olemus. Olles teadlik oma põhiväärtustest saad sa ringi rännata, koatamata isennast, vaid vastupidi täiendada ennast. See on ringirändamise, otsimise ja lahus elamise aeg. Nagu Buda, kes vabanes läbi rändamise. Sa saad edukas olla vaid siis kui oled väike, kui su ego on lahustunud, kus sul puuduvad ülisuured ambitsioonid või tugevad emotsionaalsed kõikumised. Mõtle asjad hoolikalt läbi. Tee selgeid otsuseid, isegi kui need oleksid piinarikkad. Piira ja stabiliseeri oma soove, kui oled teistega. Neid asju tehes avastad, mida otsid. Sel viisil on rändamine tõeliselt tore. Rändamise all võib mõelda ka õpetamist, juhendamist, ettenäitamist, eelkõige jagamist läbi enese kogemuse, mitte läbi teiste teadmiste ja tarkuste.
Edukat mäkketõusu!
Tutvu sügisese Hiina reisiga SIIN (kliki)
Song. Vastandumine, vaidlema, kohut käima, võitlema, kokkupõrge, konflikt.
