Xiang. Kujutis, sarnanema, justkui, elevant.
Vasakpoolne märk tähistab inimest. Parem pool on tegelikult elevandi kujutis: ülemine looge on lont; kasti sarnane asi märgib peakolu ning ülejäänud osa joonistab välja keha ja jalad.
Nii nagu mõistujutus pimedast mehest, kes püüdis kirjeldada elevanti, oleme me silmitsi umbkaudse tõega iga kord, kui üritame õppida kujutise järgi.
Raske on läbi ajada kõnekujundeid kasutamata. Järjest keerukamatele asjadele lähenedes võtame mõistmine raskuste ületamiseks appi metafoori. Ka Tao õppimine ei erine sellest. Me ütleme, et Tao on nagu jõgi või nagu taeva kulg. Kuid muidugi on need vaid kirjeldused, mitte aga Tao ise. Ainus mõistuspärane tee, mis meil lõpmatuse kirjeldamseks on, käib läbi kujundliku kõne ebatäiuslike väljendusvahendite.
Kas keegi suudaks iial uskuda pelgalt sõnadega kirjeldatud elevanti? Üsna tõenäoliselt kõlaksid need kirjeldused liialt pööraselt. Kuidas saab nina olla nagu madu ja samal ajal nagu käsi? Ja kõrvad nagu suured lapatsid? Loom ise suurem kui maja? Jõud suurem kui kümnel hobusel? Nahk paksem kõige paksemast nahast? Uskumatu! Kuid nagu me kõik teame, on elevandid olemas. Enne kui nägime oma elu esimest elevanti, pajatati meile üsna tõenäoliselt vastuolulisi asju ja tavatuid kirjeldusi. Kui aga olime ehtsat isendit oma silmaga näinud, saime ka vabaduse ise otsustada.
Sama kehtib ka mõistukõne kasutamise kohta. On hea, kui meid talutatakse elevanti vaatama. Kui aga oleme kord silmitsi ehtsa tegelikkusega, on meie eneste asi tõde otseselt haarata.
See kehtib ka raamatute lugemise ja kursustel käimise kohta, kus autor või lektor kirjeldab oma kogemust “elevandist” ja alles peale seda, kui oled ise kogenud kuuldut-õpitut, siis tead, mida see tegelikult tähendab.
Olen küsinud kursustel, mida kirjutada valemis: teadmine + …… = tarkus, punktiirjoone kohale. Vastus on ikka praktika ehk praktika kaudu saadav kogemus.
Vahel tahetakse siiski juba enne kogemist öelda, et ma tean. Teadmine paraku jääb ilma praktikata tühjaks infoks ja reaalselt kogemata tarkuseks ei saa. Raamatutest, internetist, ajalehtedest, loengutelt ja kursustelt saame me ainult infot ja infoks see jääbki, kuni me pole hakanud seda kasvõi vähesel määral praktikasse rakendama. Kui meil kogemine üldse ära jääb, siis aja möödudes vaevu mäletame, mida oleme lugenud või millistel kurustel käinud.
Olen enda jaoks valemit edasi mõelnud ja jõudnnud tulemuseni :
t * p = t.
t – mitte lihtsalt teadmine, vaid taipamine, mõistmine, mida see info minu jaoks tähendab, kuidas seda kasutada jne.
p -pingutus, mitte lihtsalt praktika, vaid väljumine oma mugavustsoonist ning taas ja taas panustamine kogemuse saamisse.
Ja tulemuseks on tõeline tarkus, elutarkus.
Mäletan ühte loengut, kus lektor rääkis eestlaste grupist, kes kulgesid Indias, otsimaks jooga jälgi. Nii jõuti ühe tunnustatud õpetaja juurde, kus võimalust kasutades üks grupiliikmetest kiiresti küsis: “Lugupeetud õpetaja, kas on mõni lihtne nipp, kuidas muuta oma elu?”.
Õpetaja mõtles hetke ja vastas: “Jah, kui sa tead, mida tahad, siis pole sul mingeid piiranguid, aga sa pead kasutama tabast.“
Tabas tähendab eesti keelde tõlgituna korduvpraktikat. Seega, mida iganes sa teed piisavalt kaua ja piisava järjekindlusega, saad sa ühel hetkel kõikvõimsaks.
Järjekindlust elevandi kogemisel!
Janno Seeder
Pärastlõunaseminar : Koostöö ajaga : kliki ( siin )
