Liu. Triivimine, lainetel vabalt kanduma, voolama.
Kui usaldame Taod, hakkab elu iseenesest voolama.
Õpilased pärisid pidevalt: “Kuidas me saame õnnelikud olla?” Ning õpetajad naersid – mitte niivõrd küsimuse üle kui seepärast, et säärane tõsine muretsemine lükkas õpilasi veelgi kaugemale nende ihaldatud eesmärgist. Muistsetele meeldis öelda, et Tao järgimiseks ei ole vaja mitte midagi. Üks nendest läks veelgi kaugemale, öeldes, et ta on paat, mis triivib täiesti muretult kord siia, kord sinna. Elu oli tema paat ja Tao tema jõgi.
Tõeline väljakutse on tunnistada elu alalist voolavat muutust. Kuid veelgi suurem väljakutse on selles voolus sõitma õppida. Erinevatel inimsetel on selles suhtes erinevad eelistused. Mõned soovivad läbi elu lihtsalt triivida, nagu näitavad ka muistse õpetaja sõnad. Kuid tihti juhtub, et see, mida Tao õpetajad ütlevad, ja see, mida nad teevad, on sootuks erinev! Õpetajad küll ütlevad, et nad soovivad lainetel loksuda kord siia, kord sinna, kuid samas tegelevad nad sageli kunstiga, strateegiaga ja teadusega õigest asukohavalikust ehk feng shui’ga. See eeldab tõesti peent mõistmist: me võime küll Taos ujuda ja triivida, kuid ei ütle sellegipoolest ära rooli keeramisest!
Kui Tao sarnaneb jõele, siis on kindlasti ka hea teada, kus paiknevad suuremad karid selles jões. Samuti on meil vaja teada voolu kiirust, sest pärivoolu triivides saame siis ära kasutada jõe kogu jõudu. Juhuslikult, ilma mingi kindla suunata triivimine ei vii meid kahjustamatult allavoolu, keset kanali voolusängi. Vaat, milleks on olemas Tao uurimine ja tundmaõppimine. See on meile tüüriks tohutus Tao voolus.
Mõiste “olla voolus” käib läbi paljudest õpetustest ja me nagu teame seda, aga kas ka sügavuti mõistame selle olemust?
Olen loengutel pakkunud välja mõiste kirjeldamiseks erinevaid variante, et selgitada, kas mõisame seda. Kas “olla voolus” on:
1. Olles paadis, lasen voolul paati kanda, ise sekkumata?
2. Lasen küll voolul paati kanda, aga ise annan mõlaga kogu aeg hoogu juurde?
3. Lasen voolul paati kanda, samas olen ise avatud meeltega ja vajadusel sekkun, korrigeerides kurssi, kui paat hakkab näiteks kaldasse kanduma või mõni kivi jääb teele ette?
Ilmselt pakute, et “olla voolus” on variant nr.3. Õige, aga miks me siis tihti elame esimese või teise variandi järgi? Me oleme tegevusetud või vastupidi aerutame, rapsime üle.
Tegelikkuses võib täheldada veel ka neljandat võimalust: Oleme keeranud paadinina ülesvoolu ja tohutute ponnistustega rõhume voolule vastu, ise ennast veel õigustades, et vaadake kui suured lihased mul on, kui voolujooneline paat mul on jne.
Ühel loengul puutusin kokku veel eriti kummalise variandiga, kus inimene tõi välja oma arusaama mõistest “olla voolus”. Ta nimelt väitis, et see on nii, et lähed jõe ääres vööst saadik vette, keerad näo vastuvoolu ja siis kõigest jõust hoiad ennast püsti, vaatamata sellele, et vool tahab sind pikali lükata.
Muistsed mõistsid voolus olemise all siiski eelkõige: vähima jõupingutusega maksimaalne tulemus. Kasutad ära voolu ja sekkud sii, kui selleks on vajadus.
Olla voolus tähendab seega väga efektiivset olemise viisi!
Olge voolus!
Janno Seeder
Tule meie uue hooaja avaüritusele kliki ( siin )
