Tong. Ühtsus, üheskoos, üksmeel, sama.
Keskel on suud tähistav märk. Inimesed räägivad üheskoos.
Kõik me tahame kuhugi kuuluda, kuuluda kokku. Ning kõik me kuulume kokku Taoga.
Kõik me soovime kuhugi kuuluda, kellegi päralt olla. Meil kõigil on igatsus liituda. Alates imikust, kes tahab alati olla koos vanematega, kuni armastajani, kes igatseb kallima järele, alates üksildasest inimesest, kes soovib endale sõpra, kuni tagasitõmbunud askeedini, kes soovib jumalale lähemal olla, on soov ühendumise vastu vastupandamatu.
Tao on antud meile kõigile. Ning üht- ja teistviisi on kõik meie ihad ja soovid ühendumise järele lõpuks taandatavad ühinemisihaluseks Taoga. Ainult Tao võib pakkuda kooskõla ja mõistmist, mida meie elus muidu ei oleks.
Tee selle ühendumiseni käib läbi ühendumise iseendaga. Meie sisimas on kese, sisemine mina, mis on võtmeks suurele Taole. Kui igapäevase stressi mõjul me unustame või lakkame olemast ühes sisemise minaga, siis oleme oma kõige õnnetumas olukorras. Kui me saavutame ühendumise oma sisemise vaimuga, siis on meil rahu.
Seda sisemist mina puudutada pole alati kerge, eriti kui rahutud mured tähelepanu enda peale tõmmates meeles segadust tekitavad. Kuid meditatsiooniharjumus võib väga kasulikul moel meid ikka ja jälle selle algse mina juurde tagasi tuua. Kui me suudame end keskendada, kui me suudame ühitada igapäevase mina vaimse minaga sama lihtsalt, sama lihtsalt, nagu see on väljendatud tong´i märki kätketud mõttes, siis hakkame tundma rõõmu, mis tuleneb ühendumisest.
On palju inimesi, kellel on äärmiselt raske istuda vaikses meditatsioonis. Ka mulle on mingil hetkel tundunud, et mediteerimiskunst on minu jaoks midagi kättesaamatut. Minu loomusele pole omane vaikselt meditatsioonis istumine. Siis lugesin Kõndides Mediteerimisest ja minu jaoks muutus kõik, mis seostus mõistega “meditatsioon”.
Esimese asjana, haitus minu senine arusaam meditatsioonist ja asendus palju selgema ja täpsema pildiga sellest, mis toimub. Varasemalt oli meditatsioon alati tähendanud “mõistuse puhastamist kõigest”. Et pean istuma ühel kohal, panema silmad kinni ja “mõtlema eimillestki”.
Siis lugesin, et mul on täiesti vale arusaam sellest, mida meditastioon endast kujutab. Meditastioon ei tähenda tühjust, see tähendab keskendumist. Kõndivas Mediatsioonis liigutakse ringi ning peatutakse, et keskenduda spetsiifilistele asjadele, mis mulle silma jäävad.
Näiteks: Vaatle rohuliblet. Vaatle seda. Vaatle tähelepanelikult. Vaatle pingsalt. Võta arvesse selle iga aspekti. Mis moodi see välja näeb? Millised on selle spetsiifilised tunnused? Mismoodi see tundub? Milline on selle lõhn? Milline on selle suurus võrreldes sinuga? Vaata seda lähemalt. Mida ütleb see sulle Elu kohta?
Sama võid teisel kohal teha lillega, puuga jne. Sa saad kõigi nende kohta rohkem teada, kui sa eales teadsid, sügavamal tasandil. Sa ei koge seda enam kunagi endisel viisil.
Kõndides Meditatsioonil treenid sa oma mõistust lõpetama kõige kogetu eiramist. Sa treenid mõistust keskenduma oma kogemuse teatavale aspektile, nii et saaksid seda kogeda täielikult.
Harjuta kõndimisel mediteerimist kolm nädalat ja sa ei koge elu enam kunagi endiselt.
Ühtsustunne ja üksolemine kasvavad!
Lugupidamisega,
Janno Seeder
