Viimasel ajal on olnud korduvalt kõneks selline mõiste, nagu EGO.
See on võltsmina, mida väga omaks peame, kuni pole teemadel mõtisklema hakanud. Kuida seda ära tunda? Üks võimalus on hakata ennast uurima. Olla enda vast aus ja vaadata ennast nagu kõrvalt ja kui teil on vastavaid tunnuseid, siis rõõmustage, sest teadlikuks saades saate ka midagi muuta.
EGO OSISED:
- Ma olen see, mis mul on. Minu vara määratleb mind.
- Ma olen see, mida ma teen. Minu saavutused määratlevad mind.
- Ma olen see, mida teised minust mõtlevad. Minu reputatsioon määratleb mind.
- Ma olen kõigist eraldatud. Minu keha määratleb mind kui üksiolijat.
- Ma olen eraldatud kõigest, mis minu elus puudub. Minu eluruum ei ole ühenduses minu soovidega.
- Ma olen eraldatud Kõiksusest. Minu elu sõltub sellest, kui väärtuslik on minu eluülesanne.
Nende ego osiste esinemine viitab sellel, et teie tähelepanu on viidud maksimaalselt endast välja, välistele asjadele, ilmingutele. See polekski nii paha, aga peate arvestama, et need välised asjad täna on, aga homme enam ei pruugi olla. Tähendab, et need pole püsivad ja kui te samastate ennas ainult väliste ilmingutega, siis olete te väga haavatav. Väline maailm saab kas tahtlikult või tahtmatult teiega manipuleerida.
Teeme veel mõned kontrollküsimused, et ikka täpselt aru saada, kus asub kontrollkese:
- Kas mulle läheb korda teiste arvamus?
- Kuidas suhtun enda suunalisse kriitikasse?
- Kas minu jaoks on tähtis staatus?
- Kelle jaoks sätin ennast?
- Kas ammutan teadmisi ainult raamatutest ja kursustelt või enda seest (intuitsioon)?
- Kas satun vaidlustesse?
Kui nüüd tuvastasite, et kontrollkese kipub enamus aega olema väljaspool, siis saate hakata seda sisse tooma. Enesearendamine polegi midagi muud, kui teekond väljast sisse, samas säilitades tunnetuse ka välise maailmaga. Liiga sees olles on oht, et sotsiaalse olendina on keeruline jätkata.
Fakt on see, et teekonnal väljast sisse, hakkavad vähenema ka vabandused. Järjest rohkem hakkate süüdlaste otsimise (vabandamine on ju süüdistamine) asemel võtma vastustust oma elu eest ja siis on teie ütlus : “Mina vastutan!”
Inimese elu võib jagada tinglikult kaheks: vastutustundetu lapse faas ja vastutustundliku täiskasvanu faas. See teine etapp ei pruugi iseenesest kunagi saabudagi. Elu kannatab ära elada vastutust võtmata, süüdistades oma õnnetus elus kõiki ja kõike. Kust muidu tulevad jonnakad, lapsikult käituvad vanainimesed? Selleks, et hakata tõesti oma elu juhtima peab toimuma ülemineks ja tuleb võtta vastutus elu ees. See on igale inimesele kättesaadav. Asi on lihtsalt ühes otuses – kas tahan saada iseendaks või jääda tõmmata-lükata olendiks.
Nii lihtne see ongi!
Ilusat teisipäeva!
Janno Seeder
