Viimane, seitsmes põhiidee, kuidas vabandustest vabaneda:
7. Ärge virisege – ärge selgitage!
Virisemine ja selgitamine on vabandamise kaks suurt liitlast. Üldiselt on nii, et kui manduste virisemisse, siis kasutate üht või teist liiki vabandust, pannes vastutuse teid pahandanud asjaolude eest millelegi või kellelegi teisele teist väljaspool asuvale. Virisemine, mida keegi tegi või jättis tegemata, on veel üks võimalus vabandada oma rahulolematust või õnnetu olemist.
“See on tema süü, et minu vererõhk tõusis – vaata, kui halvasti ta käitus” või “Kuidas ma saan õhtusööki nautida, kui kõik siin restoranis käituvad nii ebakompetentselt?” jne.
Süü leidmine asjaoludes, ilmas, majanduses, teistes inimeste või milleski muus väljaspool ennast on vabanduste külge klammerdumise viis.
Lisaks, et lõpetada virisemine, on soovitav , et te ei püüaks kunagi selgitada. Selgitamisega on see probleem, sest selgitades hakkate paratamatult ego täitma. Te ju tahate, et teil on õigus, et teiega arvataks sama moodi ja teid mõistetaks, samal ajal peate tegelema nende inimete kahtluste ja vastasseisuga, kes ei jaga teie seisukohti ega teie optimismi.
Ise olen saanud asju katsetada näiteks foorumistes oma arvamust esitades, kus järgnevalt sekkusid hoopist teised inimesed oma vastupidise arvamusega. Selle peale püüdsin selgitada oma seisukohta, millele jällegi sootuks vastupidiselt reageeriti ning lõpuks läks arvamusteavaldus juba päris käest ära, isiklikuks ja ununes sootuks, milles teema algas.
Vältimaks selgitamist on üheks viisiks hoida oma arvamus enda teada või jagada seda inimestele väiksemas ringis, keda tunnete ja usaldate.
Teine variant, kui te tahate oma maailmavaadet või tegutsemismotiive avalikult jagada (Ajakirjad, ajalehed, Facebook, Twitter jne.), siis jääge oma arvamuse juurde ja ärge püüdke teistsugustele arvejatele-kommenteerijatele midagi selgitada.
Minul koolitajana on tulnud selgitamisega tihedalt kokku puutude. Ikka on auditooriumis inimesi, kes pole sinu mõtetega nõus. Varasemalt kippusin selle peale püüdlikult selgitama, mis tegelikult ei viinud teisitiarvaja meelemuutuseni.
Nüüd teatan juba loengu alguses, et minu poolt esitatav on minu maailmavaade ja ei pretendeeri lõplikule tõele ning kui keegi arvab teisti, siis see on ok. Meil kõigil on õigus oma maailmavaatele ja samas jäävad need kindlasti väga isikupärasteks ja erinevateks. Me tajume maailma erinevalt, meie elukogemus on erinev, meie haridus on erinev jne. Kõike seda endale taas ja taas teavitades hakkab vajadus selgitada iseenesest kaduma.
Siia haakub ka hästi Don Miguel Ruiz´i “Neli kokkulepet”, teine kokkulepe: ära võta midagi isiklikult. Järjest vähem isiklikult aitab võtta teadmine, et teiste inimeste arvamus on just ja ainult nende arvamus ning unenägu nende peas ning minul on oma arvamus, mis ei vaja täiendavat selgitamist, kui ka see kellelegi ei meeldi.
Vabandustevaba elu!
Janno
