Jian. Märkama, silmama, tähele panema, vaatlema, uurima, jälgima.
Silm on kujutatud inimese otsas. Ilma vaatlemise ja tähelepanemiseta on õppimine võimatu.
Kui õpilased soovisid Taolt õppida, otsisid nad elukogenud tarkade juhendust. Tollel ajal ei õpitud pelgalt vormitäiteks. Muistsed targad võtsid vastu iga õpilase, keda nad tundsid olevat siira. Võib-olla leidis seejuures aset lihtne vestlus puu all või vannutati vaikselt kaljut puudutades. Seejärel noorem lihtsalt jalutas koos vanematega. Õpilased tähtsid näha Taod. Loomadele ja puudele osutades, õilmitsevais orgudes ja tiigritest kubisevais mägedes teed juhatades, koolmekohtades jäiseid jõgesid ületades ning päikesest põlenud kõrbeid läbides näitasid muistsed targad maailma toimimise teed kogu tema piiritus vaheldusrikkuses.
Ja eriti oluline sellise jutuajamise juure oli see, et muistded õpetajad usaldasid õpilasi nägema seda, mida nad näevad. Nad usaldasid oma õpilaste taju. Nad ei öelnud: “Õpi Taod minu sõnadest.” Nad ei öelnud: ” Sa ei suuda näha Taod.” Nad ei öelnud: “Sa võid leida Tao vaid keerukate rituaalide kaudu, mida sooritatakse templites.” Selle asemel nad lihtsalt lasid oma õpilastel elada ja rännat endaga koos, ja nad teadsid, et õpilased võivad märgata Taod tuultes ja mägedes, puudes ja jõgedes, loomades ja inimestes. Tõelin Tao ei olnud ligipääsmatu ega kättesaamatu. Tõelin Tao oli igapäevane Tao.
Mõte sellest, et igaüks meist võib vaimne olla otseselt, on põhimõtteline, kuid küllaltki äärmuslik. Enamus religioone ei põhine sellel, et nende poolehoidjad ise otseselt vaimsed oleksid, vaid veenab ja keelitab neid usaldama end preestrite ja vaimulike vahenduse ning eestkoste alla. Kuid sellisel lähenemisel on varjukülg. Nii ei pääse me vaimsusele ligi muidu, kui vaid läbi vahendava meediumi, ühe eksliku inimolendi kaudu. Rändavate õpilaste näide osutab teisele võimalusele: Tao märkamiseks piisab meil vaid avada silmad ja usaldada seda, mida me näeme.
Feng shui bagua-teoorias on üks tsoon – ÕPETAJAD/ ABISTAJAD /REISID. Ühelt poolt viitab see välisele õpetajale ning õpetusele, aga ka reisimisele. Reisimine on suurepärane võimalus õppimiseks. Palju uut võõrast infot, mida siis avatud silmadega märgata. On lausa soovitatud, et reisil mitte pildistada, vaid tajuda, tunnetada kõike vahetult.
Reisida tasub siiski ka selle pärast, et kodust kaugel, lahutatuna ajutiselt oma tavapärasest elust, õpime väärtustama seda, mis meie elus tegelikult väärtust omab. Kodus koduigatsust ei teki, aga reisil olles tajud kiiresti, millest ilma oled.
Ka ilma reisimata, oma igapäeva elus, võib minna nagu klapid peas või avada silmad ja märgata kõike enda ümber ning elu muutub.
Ilusat teisipäeva!
Janno Seeder
