Tere!
Kuidas me kogeme maailma? Ikka maailma vahetult maitstes. See mõte on minu jaoks hetkel just aktuaalne, sest nii mõnigi tuttav küsis viimastel päevadel, et miks te seal Hiinas nii tihti peate käima. Eriti veel peale seda, kui teatasime, et järgmine reis sinna on juba selle aasta oktoobris.
Selle peale on kohane uurida, mida muistsed taolased arvasid maitsest ja maitsmisest.
MAITSE (maitsma, proovima, maitsta saama, kogema)
Maitse maailma, enne kui sa ta hülgad
Patukahetsuse meistrid keelduvad maailma mõnudest. Ihade allasurumise püüdluses jõuavad nad koguni enesepiitsutamiseni. Tao järgimisel säärane asi ei sobi. Taoga olemine tähendab tasakaalu, mitte kinnismõtteis vaevlemist.
Tao õpetajad soovivad, et maitseksime maailma mõnusid, enne kui oma ihadest lahti laseme. Me ei saa loobuda millestki, mida me lõpuni ei mõista, ega saa ka midagi maha jätta enne, kui me selleks valmis ei ole. Ennatlik lahtiütlemine viib vaid väändunud isiksuseni.
Ainus tõeline juhis on mõõdukus. Maailma lummus on lühiajaline. Viimaks see haihtub, teinekord veel enne, kui me selleks valmis oleme. Küps lähenemine proovib kõike, mis meeldib, kuid säilitab selle juures vastukaaluna ka arukuse. Kui oleme kord küll saanud, võime lasta ihadel minna.
Heaks näiteks on siin meie lapsepõlve mänguasjad. Üksnes vähesed mängivad nendega veel täiskasvanueas, teised on oma ihad juba lapsena täitnud ega huvitu neist enam. Õpetlik on siiski tähele panna, et mõned koguvad mänguasju või hoiavad neid salamahti alles, sest lapseeas keelati nendega mängida. Salgamine ja keelamine kasvatab allasurutud iha, samas kui õigeaegne tegelemine lubab meil need sidemed maha jätta ja edasi liikuda.
Nii et Tao järgimine nõuab pisut asjade korraldamist: vähehaaval me maitseme maailma nii, et leiaksime sellest rahuldust. Kuid me väldime sundmõtteisse langemist. Ja kui kord oleme maitsnud kõiki oma soove ja kui me enam ei soovi midagi muud, jätkame me Taos.
Meie jaoks on Hiina nagu mitmekihiline kook, mille igakordne maitsmine toob jätkuvalt uusi nüansse ja maitseelamusi ning oleme kaugel sellest, et öelda – ma olen seda juba söönud!
Ilusat teisipäeva,
Janno
