Tihti takerdume oma minevikku ja sellest tuleb ka sagedasti esinev vabandus nr.16 – ASI ON MINU PEREKONDLIKUS TAUSTAS.
Fakt on see, et teie sünnijärjekord (see tähendab, kas olite vanim, keskmine või noorim laps, või ainus) või muud perekondlikud tingimused – pärinemine segaperekonnast, teil oli üksikvanem või olid vanemad lahutatud, teid lapsendati, teil olid alkohoolikutest vanemad, teie perel oli raske majanduslik olukord, teid on lapsena kuritarvitatud või mingi muu faktorite kombinatsioon – see kõik oli minevikus ja see kõik on möödas! Teie pere ja sugulased tegid seda, mis nad tegid, arvestades nende elutingimusi. Leppige sellega, et minevikku muuta ei saa ja liikuge edasi praeguse elu hetkede juurde. Vaadelge oma perekonnalugu pigem õnnistusena. See ongi õnnistus! Te pidite selle kõik läbi käima, et jõuda tänasesse päeva sellena, kes te olete.
Viis kuidas teid koheldi või isegi väärkoheldi, andis teile võimaluse saada tugevamaks ja iseseisvamaks isiksuseks. Ei maksa end peita lapsepõlvekogemuste taha, kui elu ei lähe nii, nagu tahate.
Minu lugu on see, et olin neljane, kui joodikust isa ära saadeti. Ema hakkas “oma elu” elama, kui olin kaheksandas klassis. Kasvatas mind põhiosas vanem õde. Täna usun siiralt, et see polnud õnnetus, vaid õnnistus. Minust on saanud inimene, kes julgeb ja tahab otsuseid vastu võtta, olla iseseisev, elada oma elu.
Võrdluseks, kallis abikaasa on mul pärit nn. tervest perest. Paraku kasvatas seal ema tütreid väga autoritaarselt, mille tulemusena sai tugeva hoobi tütarde eneseusk, mille taastamine on võtnud aastaid aega.
Lahutus, mis toimus, kui olite väike laps, andis teile küll palju elu õppetunde, kuid tõenäoliselt nakatusite kultuurilisse meeleviirusesse, mis kõlab umbes nii: pärinemine purunenud perekonnast on traumaatiline kogemus, mis tekitab lastele korvamatut kahju. Osa teist usub ja õhutab seda meemi, sest see tundub lihtsamana kui uurida valu, mille tulemuseks on tervem ja tugevam meelestatus. Ilmselt usub õigustav osa teist, et kaitseb teid väga valusa lapsepõlvekogemuse eest. Nii usutegi: Mu võimalused õnnelikku suhet leida on nullilähedased, kuna nägin, kui haledalt mu vanemate elu läbi kukkus.
Anatoli Nekrassov on öelnud, et lapsele on oluliselt kasulikum üks lapsevanem, kes teda armastab, kui kaks vanemat, kes teineteist ammu enam ei armasta.
Tuletan teile meelde, et teil on absoluutne võima parandada oma suhtumist ja uskumusi. Nii vaadakegi täiesti uues valguses üle ka oma perekondlik taust, mida võib-olla tõite siiani vabandusena ja uskuge, et see on tegelikkuses teie suurim õnnistus jõudmaks tänasesse päeva sellisena, nagu te täna olete.
Siit on hea edasi minna!
Meeldivat nädalavahetuse jätku!
Järgmisel korral vabandus nr.17- Ma olen liiga hõivatud!
Janno Seeder
