Mingil hetkel, kui “mugavustsoon” enam ei rahulda, tuleb tegeleda ebameeldivustega, neist läbi minna ja avastada elu, täies võimalusterohkuses.
Aga inimesed ei taha ebameeldivustega tegeleda, pigem kaitsevad oma õnnetut olemist. Kuidas? Loomulikult vabandusi genereerides. “Sul on hea rääkida, aga kui sa teaks, kui raske mul on?”. Olete kohanud kedagi või lausa iseennast nii kõnelemas?
Tuleb endale selgeks teha, et üks tähtis eeldus, hakkamaks iseendaks, on süüdistamisest, süüdlase otsimisest (seda ju vabandamine on) loobumine. Tuleb võtta vastutus elu ees! “Mina vastutan!” Kõlavad sõnad?! Vastupidi, ainuõige tegutsemisviis! Mitte otsida süüdlasi, vaid otsida lahendusi. Igalt poolt on tee edasi, kõikidel asjadel on lahendus, igast olukorrast on midagi õppida!
Vaieldamatult puutume kõik elus kokku raskustega. Üks moment selle juures, millest kirjutan, on see, et erinevate allikate järgi võivad takistused-raskused olla näiteks sõnumiks, et kulged valet teed, vales tempos, samas võivad need olla ka “proovikivides”, et tuvastada, kas sa tegelikult ja kui väga sa tahad. Kuidas neil vahet teha?
Olen ise kogenud, et “proovikivi” puhul, kui olen sellega siiski tegelenud, järgneb hea emotsionaalne enesetunne ja asjad hakkavad sujuma.
Tõelise takistuse puhul, seda ikkagi ignoreerides, järgneb samalaadne uus hoiatus, aga juba jõulisem. Ka seda tähelepanuta jättes, tuleb kolmas, aga see on juba lausa “lahmakas” ja edasi ignoreerimine muutub võimatuks.
Vastutuse võtmiseks tuleb eelkõige hakata ennast nagu kõrvalt vaatama-kuulama, et tuvastada võimalikud veel esinevad vabandused. Selliste olemasolu korral, seda endale ausalt tunnistades, saan ka neist loobuda. Hakkan otsima lahendusi ja teekond sujub.
Selles on heaks abimeheks Wayne W. Dyer, kes oma raamatus “Jätke vabandused!” on lausa asja ära süstematiseerinud ja toonud välja 18 enimkasutatavat vabandust.
Täna jagan teiega esimest – SEE ON RASKE.
See võib küll tunduda reaalse põhjendusena, aga on selgelt vabandus, mille eesmärgiks on teid heidutada. Kui olete raskustes sõltuvuse, tüseduse, masenduse, häbelikkuse, madala enesehinnangu, üksinduse või millegi muuga ja seda ausalt vaatlete, siis mõistate, et see on kasutu kannatus, mille küljes kinni olete. Kui asi on nagunii raske, siis miks mitte valida mõnd kasulikku “kannatust”? Kuid fakt on see, et teil pole mingeid vaieldamatud tõendeid, et soovimatu muutmine ületamatult raske oleks. Arvamus, et oma mõtlemist muuta on raske, on sama tõenäoline, kui arvamus, et see on hoopis kerge.
See kehtib eranditult kõigi harjumuste kohta. Kui nimetame mõtteis midagi raskeks enne, kui pingutuse üldse ette võtame, on see vabandus.
Nende jaoks, kes keskenduvad, pole miski siin ilmas raske, nagu järeldas üks muistne taoismi meister.
Nagu eelpool ka tõdesin, võivad raskuse olla “proovikivideks”, kas ja kui palju ma üldse midagi tahan. Isegi on väga hea, et asjad pole liiga lihtsad ja momentaalselt ei realiseeru.
Kujutage ette nn “lihtsat” teed, ilma raskuste ja aegnihketa. Kohe, kui mõte või soov tekkib, see materialiseerub.
Mõte – tahan uut maja ja kohe on olemas.
Järgmine mõte – tahan uut autot ja kohe ongi olemas.
Lipsas sisse järgmine mõte – aga äkki tuleb varas! Olemas!
Äkki on tal relv ja ta tulistab mind! Olemas!
Selle pärast peavad olema raskused ja ajaline nihe.
Enamlevinud vabandus nr.2 – SEE ON RISKANTNE.
Aga sellest juba edspidi!
Nautige päeva!
Janno Seeder
