Mõni aasta tagasi pidasin ühe feng shui alase loengu sisekujunduse kaupluste töötajatele. Üks loengul osaleja avaldas arvamust, et feng shui põhireeglite juures räägin ma pigem sisekujunduse reeglitest. Loomulikult ei välista üks teist ja kõik on ju pärit ühtsest teadmisest, muidugi teatavate erinevustega. Kuid kumb oli ikka varem – kas välisruum või siseruum? Feng shui välisruumi teadmisi hakati kirja panema 4000–3000 aastat eKr. Feng shuid kui energiaõpetust peetakse aga veelgi vanemaks, erinevate allikate põhjal 5000–10 000 aasta vanuseks tarkuseks. Siseruumi jõudsid feng shui teadmised aga alles umbes 2500 aastat tagasi, seega aastal 500 eKr.
Reeglid välis- ja siseruumile on aga oma olemuselt sarnased. Esiteks peab meie kodu vastama inimeste (pere, leibkonna) vajadustele, suurusele, teiseks olema yin-yang tasakaalus (nii naine kui mees tunnevad ennast siin hästi), kolmandaks peavad ruumid olema defineeritud oma funktsiooni järgi (köögis tehakse süüa, elutoas suheldakse, magamistoas magatakse jne), neljandaks rahuldama kodu elanike turvatunde vajaduse ja võimaluse kontrollida informatsiooni liikumist ruumis (mina olen oma ruumi, oma kodu kuningas) ja viiendaks vastama elanikke toetavale viie elemendi ringile ehk Maa, Metalli, Vee, Puu ja Tule stiihiale.
VÄLISUKS
Hoone välisuks näitab seda, kuidas me esitleme end välismaailmale, kuid samas iseloomustab ka meie sisemist mina. Meie kodumaja (eramu, korterelamu) ümbrus peab olema meeldiv, maja fassaad terve ja kodu või hoone välisuks peab maja fassaadist millegagi eristuma.
Hoone ette tänava poole jääb nn eesaed. Ka vanad eestlased eristasid muust koduaiast väikese eesaia ja kasutasid selleks tavaliselt madalat aeda. Kui eesaiale ei pöörata piisavalt tähelepanu, tekib välisukse ette „tropp”. Korruselamutes on see eriti aktuaalne, sest keegi ei tunne end olevat kohustatud korrastama hoone ümbrust. Tulemuseks on prahihunnikud trepikoja kõrval: vana mööbel, kuivanud oksad, isegi olmepraht. Trepikoja ees olevad prügikastid tõmbavad kogu tähelepanu endale, sellepärast on soovitatav need välisuksest eemale viia või siis peita kas põõsaste või spetsiaalse aiaga. Samasugune efekt on ka hoone fassaadist ettepoole ehitatud garaažil, energia tähelepanu on suunatud sellele. Hästi elab auto, kuid kannatavad kodu elanikud.
|
Mõni aeg tagasi sõitsin välismaalt tulnud härraga mööda Eestimaad. Me ju ikka näitame oma elu, kodu, linna, riigi paremaid külgi ja päris nurga taha võõrast ei vii. Minu üllatuseks oli tema kommentaar napp: „Jah, teil elavad siin hästi autod, kuid kahjuks mitte inimesed.” Nüüd kriitilisema pilguga koduaedu vaadates märkasin ma tõepoolest, et meie kodudes on autogaraažid trüginud enamasti liiga esiplaanile. Eesti talumees ja ka misahärra paigutasid ratastemaja ja riistakuuri ikka tee äärde, mitte õue, värava ning aiatee suhtes esiplaanile. |
|
Viis aastat tagasi kostitasin üht Uuralitest pärit vene perekonda. Loomulikult näitasin neile Tallinna ja lähiümbrust. Uhkeldasin meie uuselamurajoonidega. Nad olid vaimustuses merest ja puudesse uppunud linnast. Uurisid, mis seened ja marjad meie parkides kasvavad ja kas siin ka hunte liigub. Eelviimasel päeval küsis naine: „Miks te, eestlased, oma ilusates aedades õitsvaid lilli ei armasta?” Olin jahmunud. Nüüd vaatasin koduaedu teistsuguse pilguga ja tõepoolest, enamikku aedu katab üksikute puude ja põõsastega ühtlane muruvaip. Selleks et ennast tundma õppida, tasub aeg-ajalt külalisi kutsuda. |
Tee, mis viib väravast välisukseni, peab olema rahulik, looklev, kaarjas, kindlasti mitte sirge. Sama reegel kehtib ka meie kodutee suhtes bussipeatusest korterelamu trepikoja ukse juurde. Ideaalis peab maja ette jääma piisavalt avarust, kuid tihti muutuvad majaesised platsid autoparklateks. Nii kaob ära erinevus kodu ja töökoha vahel. Liiga tihedalt autosid täis majaümbrus takistab energia vaba liikumist. Liigselt autostunud majaesine muudab meie kodutee ebaturvaliseks, kunagi ei tea, kust ilmub kihutav auto.
Maja paraaduks peab olema ilus, puhas ja kutsuv.
Ukse kõrvale võib teha peenrad või lilleaia, samas ei tohi lillepõõsad liiga suured olla, nii et varjaksid ukse. Liiga täis, kinnine ukseümbrus tekitab inimeses ebaturvalisuse tunde. Kontrollige, kas välisukse fonosüsteem toimib ja kas uksekell ikka töötab. Korras ja korrastatud ukseümbrus tekitab sbraliku ja kutsuva õhkkonna.
See, mida me näeme majast väljudes või majja sisenemisel, mõjutab meie igapäevast tegemist, meeleolu ning tervist. Suured objektid, mis on otse välisukse vastas (telefonipost, suur puu), mõjuvad inimesele ähvardavalt. Ka liiga kõrge läbipaistmatu aed, mis tõkestab majast väljudes meie vaadet, tekitab meis surutust ja isegi hirmu ning eraldatust muust maailmast.
Mõned soovitused välisukseesise ala tasakaalustamiseks.
-
Kui puu (elektripost, sammas) takistab energia jõudmist välisukseni, siis asetage ukse välisküljele peegeldav objekt (peegel, vitraažklaas) või kasutage suurt metalset, soovitatavalt ümmargust käepidet. Helkivaks objektiks uksel sobib ka ukse sisse ehitatud väike aken.
- Kui maja välisukseni viiv tee on sirge, siis tasub energia kiiret liikumist takistada nii, et asetate tee äärde kive või taimi (soovitatavalt ebaühtlase kõrgusega õitsvaid taimi).
- Kui tee on maja välisukse suunas kitsenev, siis on hea, kui välisukse ees on vähemalt paariastmeline trepp (soovitatavalt kaarjas). Kui treppi ei ole, siis tasub lillevaaside abil kitsast teeotsa laiendada, et tee oleks võrdse laiusega kogu teekonna vältel.
• Kui tee on maja välisukse suunas laienev, siis jookseb energia teie kodust ära. Seega tuleb seda takistada sarnaselt eelmise variandiga. Tee olgu ühtlase laiusega, kuid võib teekonna vältel loogelda. Appi võib võtta lillevaasid, madalad aiavalgustid jne.
• Kui lai peab olema jalakäijale mõeldud tee? Tee peab olema nii lai, nagu võtab ruumi inimene, kes kannab kahte suurt kotti (umbes 1,8 inimese laiust).
JÄRGNEB
EESTI OMA FENG SHUI. Siret Seeder (2008)
