KODU – KAITSTUD TURVALINE PESA

Teises peatükis on kirjeldatud energia kolme liiki, need on füüsiline ehk materiaalne, psüühiline ehk meeleline ja spirituaalne ehk vaimne energia. Kodutunne tekib nende kolme energia põimumisel, kui üks neist puudub, pole kodutunne täiuslik. Tänapäeval, mil inimesed vahetavad tihti elukohti, jääb energeetiline side koduga nõrgaks ja me ei oska ise enam kolme tasakaalustatud energia abil oma kodu luua. Oma mälestuste järgi aga avastame, et kõige enam on meile muljet avaldanud lapsepõlvekodu. See on aeg, mil oleme kõige enam seotud oma vanemate, õdede-vendade ja koduga, sellepärast on meil tihti eriti hea mälestus just lapsepõlvekodust. Seda kirjeldama hakates aga avastame, et see ei vasta üldse meie praegustele materiaalsetele ja meelelistele tõekspidamistele, kuid sellegipoolest on ta meile nii armas. Lapsele ei olnud tähtsad kõige moodsam kodutehnika ega firmamärki kandvad tekstiilid kodus, küll aga turvaline tunne, oma nurga olemasolu, tuttavate helide, lõhnade, värvide olemasolu ja armsate inimeste lähedus. Nii nagu Gunnar Aarma on öelnud, moodustab 30% meie heaolust materiaalne ja meeleline ning 70% mõtlemine ja tunnetamine. Mis on siis need kolm energiatasandit meie kodus?

Esiteks füüsiliselt (materiaalselt) loodud hoone, maja, korter, tuba. Hoone on füüsiliselt ehitatud ja siis on materiaalselt ostetud vahendid – see on füüsiliselt katsutav ja reaalselt olemas. Kodu määrab ära ka piirid, kust algab turvaline tsoon, sest üle meie koduläve astub vaid see inimene, keda me lubame oma maailma siseneda. Kui me kodule läheneme ja märkame kodumaja eemalt, siis tekib meis äratundmisrõõm ja jalad hakkavad ka kõige väsinumal teekäijal iseenesest kiiremini liikuma. Alles turvatsooni sisenedes tajume rahu, kindlust ja kaitstust.

Teiseks on kodu isikustatud ja meeleliselt tajutav hoone. Oluline ei ole mitte kodu füüsiline uks, vaid uks, mis võtab meid vastu ja samas kaitseb teiste eest. Seetõttu ei näe inimesed oma kodule lähenedes tihti mitte oma maja esteetilist välimust, vaid nad tunnetavad emotsionaalset sidet oma koduga. (Kaljo Põllu, „Hiiumaa rahvapärane ehituskunst”, 2004.)

Siit on tulnud ka soov öelda majja (korterisse) sisenedes kodule tere! Kodu on energeetiline olemus nagu inimene ise. Kodu hea energia on valminud inimese enda loomingu tulemusena. Kodu kaitseb meid naabri pilgu eest, ebaõnnestunud esinemise eest, halva ütlemise eest ühistranspordis. Kodu ei ütle meile kunagi halvasti, vaid ta toetab meid meie tegemistest. Seega on tegemist pesaga, mis meid kaitseb ja mida ise tahame kaitsta võõraste eest. Tajudes kodu suurt tuge, julgeme me aga ka siit soovi korral lahkuda, sest kodu ootab meid kindlasti ära.

Kolmandaks on igaühel oma mõttes energeetiline (vaimne) side kodu kui kohaga. Miks ütleb inimene tihti, et ma olen nõmmekas (Nõmmelt pärit) või et ma olen harjukas (Harjumaalt pärit) või et ma olen maakas (maainimene). Me seome ennast mingi kohaga laiemalt ja samastume seal elavate inimeste ja koha eripäraga (isegi geograafilise eripäraga). „Ma olen kuplite laps” – Võrumaalt pärit. „Ma olen rannakivide laps” – rannakülast pärit. Sellepärast soovime tagasi pöörduda oma lapsepõlvekoju või kuplite peale või mere äärde – sinna, kuhu me kuulume, sinna, kuhu meid tõmbab. Seal tunneme end kaitstuna, turvaliselt, meid toetab mets ja maa ning me laeme ennast seal energeetiliselt.

Mis seob neid kolme energeetikat? Kindlasti inimene ise, lähedus millegagi või kellegagi, ümbritsevast arusaamine, üksteisemõistmine nii keeleliselt kui ka semantiliselt. Seetõttu püsivad koos ka külad, külade energeetika, maakondade energeetika, Eestimaa energeetika.

Elan juba aastakümneid kivilinnas Tallinnas, kuid tunnen siiski, et energeetiliselt ei kuulu ma siia, vaid maale rannakülla vanaema juurde, kus möödusid minu esimesed viis eluaastat. Mõnel aastal jõuan maale peaaegu igal nädalal, mõnel aastal kord kuus, kuid muutumatuna on säilinud tunne, mis valdab mind siis, kui näen koduküla silti. Mind valdab tunne, et olen kodus. Vajutan auto gaasipedaali ja keeran külatänavale. Eemalt hakkab paistma mäenukk, kus vanaema talu asub. Oluline ei ole minu jaoks see, kuidas talu välja näeb, vaid oluline on tunne, mis valdab mind talule lähenedes ja talus olles. Iga nurk on siin nii oma. Kui väravalukk mu selja taga klõpsatab, tean, et olen lõplikult kodus (linnas tajun sellist turvalisuse astet alles siis, kui olen välisukse enda taga lukustanud). Selline turvaline tunne jätkub ka kodumetsa jalutama või marjule minnes. Meeltes valitseb rahulolu ja kindel tunne ning kordagi ei lipsa pähe mõte, et siin on vaja karta kas võõraid inimesi või siis metsloomi. Mõni aasta tagasi kogesin teistsugust tunnet, sest võtsin metsa marjule minnes kaasa linnakoera, kelle jaoks ei olnud kindlasti tegemist turvalise kodupaigaga. Iga krõps, heli ja lõhn ajas ta närvi, ta haukus, kord otsis, kord kartis midagi, mis omakorda ajas segadusse mind. Sellest ajast peale lähen metsa alati üksinda.

EESTI OMA FENG SHUI. Siret Seeder (2008)

Rubriigid: Feng shui, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>