Lao. Vana
Vana inimene, kelle juuksed on kasvanud pikaks ja muutunud halliks.
Kui palju elu on ta küll näinud ja kogenud selle ajaga, mil tema juuksed on kasvanud pikaks ja läinud halliks?!
Jah, me tahame rääkida isiklikust kasvamisest ja arengust. Jah, me tahame seda vabadust, mida isiklik areng annab. Kuid isikliku kasvamise ja arengu kulg on nii tohutu ja meie aeg on nii piiratud. Isiklik kasvamine leiab seetõttu aset vaid meie vananemise rüpes. Kui palju võimeid ja oskusi suudame me omandada, enne kui meie sõrmed tõmblema hakkavad ja kõik juuksed halliks on läinud?
Muistsetele meeldis üliväga pidada loenguid sellest, kuidas mõningaid asju ei suuda inimene mõista enne, kui on saanud vanemaks. See võib nõnda olla. Veelgi täpsem oleks öelda, et on erinevad teadvuse tasandid, mis sõltuvad inimese vanusest. Igaüks neist on väärt ja kehtiv selle vanuse, selle eluperioodi jaoks. See, mida teeb teismeline, on täiuslik selleks, et olla teismeline – iga teine tunduks teismelise tegusid tehes tobedana. Vanema inimese teod on täiuslikud vanema inimese tarvis: kõigi teiste jaoks lõpeb see vaid rumala järeleahvimisega. Iga teadvuse tasand ei ole mitte üksnes õige ja ajakohane, vaid ka sellele vanusele äärmiselt vajalik. Teatud tüüpi teadmised on kõige olulisemad ja tõetruumad teatud vanuseastmel.
Õppimine nõuab aega. Ja oluline on seda aega võtta, endale aega anda. Kui me asjadest läbi tormame, kui me ei võta aega õigesti ära õppida seda, mida peaksime teatud eluetapil õppima, jõuame me vanadusse ega olegi midagi ära õppinud.
