Mo. Puudutama, katsuma, puudutusega tajuma, tundma, hõõruma, paitama.
Alumine osa sõnast näitab kätt. Ülemine osa on hääldusmärk ja tähistab kanepit.
Kogu meie elu pole võimalik käsitleda eraldiseisva tervikuna, mida saab tunnetada ühel ajahetkel. Meil tuleb järgi katsuda enda ees avanevat teed. Ning seda, mida me tunneme, tuleb meil usaldada.
Üks raskemaid asju elus on usaldada omaenda tundeid ja tajusid. Alates oma head soovivatest vanematest ja õpetajatest, kuuleme me nii palju meie endi tajusid nurjavaid ja naeruvääristavaid juhiseid, et lõpuks ei julgegi enam omaenda tundeid usaldada ning nõnda me kinnistamegi endasse võltsi hoiaku. Liigagi paljudel meie hulgast leierdavad kahtlusehääled lakkamatult meeles. Peatselt on mistahes ehedat ja raske tunnetada, sest need hääled räägivad meile pidevalt, et äkki me eksime.
Pettumused ja tagasilöögid tugevdavad neid hääli veelgi. Võib-olla jätkub meil pealehakkamist ning me püüame olla erakordsed. “Minust saab kangelane!” tõotame me. Siis aga vääratame veidi ja kahtluse hääled muutuvad veelgi valjemaks.
Kuid meil tuleb oma tunnete ja tajude juurde jääda. Alles siis saavad kogemused, filosoofia ja enesepuhastamine meie elulavale astuda ning oma õiget rolli täita; alles siis me teame, et oleme midagi korda saatnud; siis teame, et suudame hakkama saada sellega, mida me etteantud raamides tajume, ning usaldame oma piisava peensuseni häälestatud olemust tajuma seda, mis on meie ümber. See, mida me elus teeme, sõltub meist endist ja seda kõike ei ole võimalik teada ühekorraga. Seetõttu, kui me samm-sammult oma teed käime ja seda pidevalt tajume, saame kokku panna oma nägemuse sellest, mida me ise tegema oleme tulnud. Me ei saa lubada kahtlustel oma puudutusse vahele segada. Meil tuleb oma puudutust usaldada.
