Vanad eestlased oskasid jõukust kasvama panna ja seda hoida ning reageerisid looduse sõnumitele alateadlikult. Päris kindlasti teati, et põhja suunast tulev aenergia (külmad tuuleiilid) eest tuleb end kaitsta. Sageli istutati – nii talus kui mõisas – krundi põhjaservale tihe okaspuuhekk. Kuna mõisa ja talu paigutus krundile on nende kasutamisest tingituna erinev, siis talumees ehitas eluhoonest põhja poole kivilauda või istutas tihedad okaspuud – tavaliselt kuuseheki. Mõisahärra aednik istutas krundi põhjapoolsemasse ossa uhke metsatuka või pargi.
Keskajal rajatud kindluskirikutel jäeti põhja suunas isegi aknad ära, sest vanarahva tarkuse kohaselt tulevad sealt pahad deemonid.
Lääne ja loode suunda sobisid ka kõrgem aed, abihooned (tavaliselt saun), puude või põõsaste hekk. Seevastu lõuna, ida ja iseäranis kagu suunda hoiti avatuna. Kagust tulev hea energia tõi majja õnne ja rikkust – kõike, mida hing ihaldas.
Ka rannarahvas teadis neid tarkusi ja oskas oma eluasemeid hästi puude või abirajatistega varjata. Enesest lugupidav randlane ei ehitanud iialgi maja otse veepiirile, see oli paadi- ja võrgukuuride koht. Päris rannas elasid kõige vaesemad, kel kuhugi mujale minna ei olnud. Samuti võisid randa jääda hooajalised hooned– suvemaja, suplusmaja jne. Suurte puude puudumisel rajati mereranda kilomeetreid pikki kiviaedu, mis samuti pakkusid kaitset.
Seega on kaitstud olemine ehk meie mõistes turvatunne inimese eksistentsi üks põhivajadusi. Kui see vajadus on täidetud, saab inimene rahulikult elada ja uusi väärtusi luua.
EESTI OMA FENG SHUI. Siret Seeder (2008)
