Miks me ei suuda olla hetkes?

Milline on meie paradigma? Kas mitte:

OMADA – TEHA – OLLA.

“Kui mul oleks raha (hea idee), siis saaksin teha oma firma, tegeleda meelepärasega ja saaksin õnnelikuks.” Ja vastavalt toimivad ka eitavad laused. “Kuna mul pole algkapitali, siis ei saa ma teha oma firmat ja ei saagi kunagi õnnelikuks”.

See on just tingimusliku õnne valem, kus õnn on kuskil eemal ja võib heal juhul realiseeruda, aga ei pruugi. Sama paradigma järgi on ka armastus tingimuslik, tarkus, hea hakkama saamine, tervis jne. Kõik tundub asuvat väljaspool meid ja on erinevate eeltingimuste täitumise taga.

On küll ka üks teistsugune variatsioon: TEHA -OMADA -OLLA.

Seda võiks nimetada nn. töönarkomaani mudeliks. “Kui ma kõvasti rabelen, siis saan palju pappi ja äkki olen õnnelik.”

Selline tingimuslikkus jätab mulje, et kõik meie elu olulised tahud on kuskil väljaspool meid. Kuidas peaksime siis suutma veel hetkes olla ja seda nautida?

Selle nimel, et asjad nii oleksid on sajandeid tööd tehtud. Kristlus, klassikaline lääne religioon, viitab väljaspool meid asuvale jumalakujule, kelle poole tuleb paluda ja palve on ju välja suunatud. Kui oled tubli (selge tingimus), siis saad peale surma paradiisi, aga eluajal ära liiga pead tõsta, sest oled eeldusena patune.

Religiooni mõju on tänapäeval küll vähenenud, aga programm toimib jätkuvalt. Ikka arvame, et elu asub kuskil väljas ja mingist hetke nautimisest pole juttugi. “Õpi hästi, siis saad hea ametikoha ja siis oled keegi”, “Kui ma teen ära magistri kraadi, käin need kursused, siis saan tegeleda meelepärasega ja …”

Meie kontrollkese on väljaspool. Meid mõjutavad eelkõige asjad ja olukorrad, mis on kuskil meist eraldi.

Kontrolli ennast, vastates ausalt mõnele kontrollküsimusele:

Kas sulle läheb korda teiste arvamus?

Kuidas suhtud kriitikasse?

Kelle jaoks sätid ennast?

Kas sinu jaoks on oluline staatus?

Kust ammutad eelkõige teadmisi, kas kursustelt, raamatutest või endast?

Kas satud vaidlustesse?

Jah, ilmselt on enamus vastuseid, et nii ja naa. Samas, kui neid naasid ikkagi on, siis see on viide, et mingi aja on meie kontrollkese väljaspool meid ja see loob tingimuslikkuse. Raske on sellises olukorras nautida hetke ja olla õnnelik sellena, kes ma olen, sellega, mis mul on.

Lahendus tundub lihtne, paradigama peab pöörduma:

OLLA – TEHA – OMADA.

Ole see, kes sa oled ja käitu vastavalt ning saad kõike, mida tahad. Tundub lihtne, aga tahab igapäevaselt harjutamist.

Sellise seisundi saabudes oled hetkes, naudid hetke ja väliste asjade olemasolu või puudumine ei kõiguta su tasakaalu.

Loomulikult on sellise seisundi saabumise eelduseks ka vastutuse võtmine ja seda ei taha inimesed naljalt teha. Kergem on genereerida vabandusi (otsida süüdlasi) : “Ma pole piisavalt tark”, “Mis ma teha saan, mul pole … “, “Ma ei saa seda endale lubada”, “Ma pole küllalt tugev” jne., jne.

Vastutuse võtmine tähendab, et ütlen: “Mina vastutan!” ja süüdlase asemel otsid lahendusi ning kõigel on see olemas. Sellises seisundis tajud ka seda, mida Taoismis öeldi juba 2500 aastat tagasi: “Sa juba oled ideaalne, ära otsi väljastpoolt, sinus on kõik olemas.”

Kaob tingimuslikkus ja oled hetkes ning naudid seda.

Lugupidamisega,

Janno Seeder



Rubriigid: Feng shui, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>