Uskudes, et meistrid omandasid valgustatuse vaimulikest tekstidest, võttis too otsija ette õppida tundma ja imada endasse iga suure vaimuliku teksti, mis inimestel teada. Ta uuris upanišaade, omandas 27 000 Ramajana värssi, suutis tsiteerida veedasid ja õppis ära kogu vaimse teadmise, mis on peidus veedade rituaalide taga. Ta uuris piiblit ja neelas haruldasi, iidseid tõlkeid, mida polnud leida kohalikes raamatukogudes. Ta omandas kõik mantrad ja paljud joogavormid said tema teiseks loomuseks. Polnud olemas vaimulikke raamatuid, mida ta poleks lugenud, ühtki käsitlust, mida ta poleks tundma õppinud ja polnud ühtki mantrat, mida olnuks vaja ära õppida.

Nüüd oli ta kuuskümmend aastat vana ja teda peeti oma aja suurimaks vaimseks õpetlaseks. Mitte keegi ei suutnud teda väitlustes ületada, sest kahtlemata teadis ta mõnda hämarat fakti mõnest haruldasest tekstist, mis kummutas akadeemilise argumendi.

Kuid oma südamepõhjas teadis ta, et miskit moodi ei ole see ikka veel täiuslik. Valgustatus oli temast kuidagi viisi mööda pääsenud ja kuna enam ei olnud teadmisi, mida ta võinuks omandada, otsustas ta üles otsida valgustatud meistri.

Ta oli kuulnud, et Himaalajas, mäetipus elab erakuna vana tark mees, ja kuigi reis olnuks pikk ja vaevarikas, lootis ta meeletult saada viimast teadmist, mida ta vajas, et olla valgustatud. Nõnda, siis võttes kaasa ainult oma kõige haruldasemad raamatud ning vajaliku moona, alustas ta teekonda.

Pärast pikka teekonda hakkas ta väsima  ja pakid muutusid aina raskemaks. Ta vaatas oma kandami läbi, ei suutnud ta loobuda oma kallihinnalistest raamatutest, vaid hakkas ära viskama asju, ilma milleta hakkama sai – tassid, taldrikud, nõud.

Kurnatud ja väsinuna jõudis ta lõpuks meistri eraklasse, mis asus otse kaljuserval. Ta sõnas meistri abilisele: “Palun ütle meistrile, et ma olen õpetatud mees, kes on omandanud kõik vaimulikud tekstid, mantrad ja kõik veedad. Ma ei taha raisata tema aega. Mul ei ole vaja enam ühtki teksti tundma õppida. Ma tahan saada ainult viimast teadmist valgustatusest.”

Abiline naasis meistri hütist ja sõnas:  “Meister kutsub sind, kui on valmis!”

Nõnda möödus kolm päeva: akadeemik palus luba näha meistrit, kuid meister oli liiga hõivatud, et teda vastu võtta.

“Aga ma olen tegus ja tähtis mees. Ma ei tulnud kogu maad selleks siia, et kuulda mingit algelist õpetust. Minul ei ole enam midagi õppida. Ma tean iga teksti peast. Ma olen siin ainult selleks, et kindlustada valgustatus. Mul ei ole aega raisata!”

Õpetlane tormas abilisest mööda ja tungis meistri hütti, lihtsasse tuppa, kus olid ainult matt ja kaks patja põrandal. Valgustatud tark istus ühel padjal ja keetis vett, et teha teed. Ta vaatas mehele otsa ega öelnud midagi, vaid jätkas oma tee tegemist.

Hämmastusest sõnatu õpetlane potsatas istuma teisele padjale ja ootas, et meister rääkima hakkaks. Aga meister ei lausunud midagi. Ärritunud õpetlane hakkas vihaselt loetlema oma doktorikraade, nimetama lugematuid vaimulikke köiteid, mida ta oli läbi töötanud, seletama, et ta tunneb kõiki rituaale.

Meister kuulas tema juttu, vaikis ja pööras oma tähelepanu taas teevalmistamisele. Ühel hetkel küsides: “Kas sa jooksid minuga teed?”

Vihane õpetlane kehitas vaid õlgu ja nõustus teed jooma, aga jätkates aina kordamist, mida ta kõik oli juba öelnud. Meister jäi jätkuvalt sõnatuks ja hakkas lihtsalt teed tassi valama. Tass sai täis ja hakkas üle voolama, nii, et teed tilkus muldpõrandale.

Õpetlane karjatas:”Meister, meister, lõpeta valamine! Tass ajab üle! Kas sa ei näe?”.

Viimaks vaatas meister õpetlasele otsa ja ütles lihtsalt:  “Jah, ma näen väga hästi … Sina oled nagu see tass – nii täis oma ideid, kontseptsioone, teadmisi ja õpetatud tarkust, et minul ei ole sulle midagi anda. Tõelise teadmise arm ei saa voolata tassi, mis on juba täis – see ainult voolaks üle ääre ja läheks raisku. Kui sa tõeliselt tahad seda, mida sa oma sõnutsi tulid siia saama, võta kõik oma hinnalised raamatud ja kasuta neid hästi: kasuta need kütteks, põleta need ära, sest siin on külm. Siis võta kõik autasud ja tunnistused ja anna need külalastele mängida, sest need pole muud, kui tühised asjakesed, lelud, mis lastele rõõmuks. Ja siis, kui tass on tõesti tühi, võime koos teed juua. Siis ehk saad seda, mida tulid siia kogema.”

Mis seisus on sinu tass?

Janno Seeder

Praktiline nautlev seminar igaühe jaoks  : Külluseenergia aktiveerimine :  kliki ( siin )

Rännata tähendab usaldada Taod.

Kõike, mida soovid tead elust, võid õppida rännates.

Kõike, mida soovid teada inimestest, võid näha nendega koos olles.

Kõike, mida soovid teada loodusest, on parim õppida otse loodusest.

Kõike, mida soovid teada Taost, võid teada saada Taol end kanda lastes.

Nõnda kui vesi meid kannab, kannab meid ka Tao. Nii nagu ujuja peab tundma voolu ja sobituma sellega, õpime ka meie Taod temas rännates.

Taol on suund.
Taol on teadvus ja teadmatus.
Taol on piiritu loomisvõime.
Tao on elu, Tao on surma ja see, mis ei ole kumbki neist.
Tao on kõikvõimas.
Tao on saladus.
Tao on ülim.
Tao on kõikjalkehtiv.
Tao on igal pool.

Mitte kusagil ei ole midagi, mis ei oleks Tao. Inimolendid vaid kujutlevad end eraldi olevat. See sarnaneb ujujaga, kes vette minnes eelnevalt veeolusid järele ei uuri. Endale vett teadvustamast keeldudes upub ta lihtsalt ära. Kuid ujujat , kes veel end kanda laseb ja vooluga kaasa liigub, mitte üksnes ei hoita pinnal, vaid ta saab enesele juurde lisatuge.

Muud pole vaja. Usalda Taod ja rända temas ning kõik teadmised on sinu.

Juba kaugest ajaloost on Hiina keisrid teinud mäkketõusu pühadel mägedel. Arusaam oli selline, et teadmised liiguvad vertikaalis ülevalt alla ja nii mindigi aeg-ajalt mäkke, jumalatele poolele teele vastu, et saada uusi tarkusi, aga saamaks ka pikendus oma valitsemismandaadile.

Õnnestunud mäkketõus tähendas mandaadi uuendamist ja valistemisaja jätkumist. Ebaõnne korral, kui mingil põhjusel tippu ei jõutud, loeti seda, kui valitsemisaja lõppu, sest mandaat jäi uuendamata.

Seminari info ja registreerimine  kliki  ( siin )